veera lõikas

Tahaks kirjutada romaani siiami kaksikutest, kes teineteist kirglikult armastavad.

ära leia ühtegi sarnasust!

tseki fonti. apelsini lp ilmus 1979 ja a rühma esimene osa oli eetris 1983.

kehtestava kõnejõu kõikvõimalikkus

Nüri hitina kõrvukriipivast telefoniäratusest hoolimata lubasin endale juustesättmiseks ja vuntside silumiseks kuluvat aega kärpides, õigemini sellest lausa loobudes, pikema lesimise. Öösel olin tundnud hirmu mingist ängistusest ja mõttest, et suren igavusse ja ei leia kunagi ädegaid ja haarvaid raamatuid. Millegipärast oli miski mind poolunes suunanud mõtema oma kunagisele sõbrale. Avasin silmad teades, et lahendus on olemas just tema argises kujus. Vannun, et see ei tulnud minu tahtest, vaid mingist ajutust aimdusest, kuskile õhku, muu tavapäevase sisse, kustunud teadmisest. Muigasin kurikavalalt ja meenutasin meie viimast kohtumist. Meil on lainetav suhe, katkendlik ja kammitsetud, aga üks mis kindel - see on poeetiline. Tema ise on vist üks vähesed väljavalituid, kellel poeetilisus õnnestub loomulikult ja veenvates poosides. Midagi mis on markeeritud juba tema välimuses, kehastab siirast vaimsust, usku lugudesse ja loomesse.

jooksin õue, (vaatasin turistipilguga losstänava jäledaid sambaid), käsin koolis, rääkisime Lorcast, joonistasin moepärast inglit (püüdsin meenutada oma kallimat, pastakaga meenutada st, tulemus oli tabamatu) tulin linnaraamatukogust, tundus, et hakkas sadama, olin õhukeselt riides ja mõtsin koju kapata.

Ta sammus hallis kapuutsiga jakis mööda tänavat, pea norus. Ah ta on ikkagi nii võluv vastikult klišeelikult veenev, meelega lehvitasin talle aga kergelt irvitades, teades, et noruskäimine on vaid poos: part of tha ideology. Rahustasin oma kadedust mõttega, et mina avaldasin maailma treppidel jõlkuvale kenaksele ettekandjale rohkem mõju kui tema kurbilus kuju, sest mul olid jalas küll kergelt kulunud, aga pilkupüüdvad nahksaapad. Mõtsin krt, et ei olnud kodus juukseid sättind, et siis meenus miks, kle ma just mõtlesin sinust täna hommikul, ütlesin tervituse asemel. Ta ei tundunud meelitatud, aga ütles, et nii se kipub olema jah. Siis mõistsin ta ju teab, kui suur on mõttejõud ja-nõrkus.
Hakkas kohe rääkima koolist, kus peab veel ettekandeid tegema. Ja toonitas, et ta ei taha tegeleda millegi kõrvalisega, et kiired ajad. Vanade agade nimel ei olnud õnneks piisavalt kõrvaline hängida koos minuga ja odavate vahvlitopsidega suvalises pargis. Mul oli hea meel, et teda kohtasin, teadsin ju, aimasin noh, et pidime nägema; vaatasime vana klubi varemeid ja lõbustasime end väljamõttega, et järgmine akadeemikute disko tuleb seal higiste töömeeste seas ja kirvehelide taustal. Me pidime muidugi rääkima oma lemmikkirjameestest, kuna kunagi meil polnudki muud, millest rääkida. Küsisin miskipärast, et kas tal printsess on loetud. jah, ta luges selle ammu juba läbi. sama hetk sain martinilt sõnumi stiilis: tseki blogi. kirjutasin loo katkendi. Meil on kokkulepe primavista raames unagri veinide, räpiõpitubade ja muu lolluse kõrval visata valmis lugu, kus kasutame kunagi hiljem ühises jutustuses kohtuvaid tegelasi. Seepeale ütlesingi oma kõrvalistujale kadumakippuvale sõbrale, et kuule kirjuta. Osati oli see inspireeritud julianist & co-st. Ütlesin need sõnad võimalikult nii, et ta mõistaks, et ma mõtlen seda tõsiselt.

la sombra del viento

...Õige pea tekkis tal hullus joonistada hundikihvadega ingleid ja mõelda välja lugusid kapuutsidega vaimudest, kes astuvad välja seintest ja söövad magavate inimeste mõtteid. Julian kinnitas, et tal on koolis igav ja koju jõudes olid tema vihikud täis kritseldusi jubedatesteluktest, tiivulistest madudest ning ehitistest, mis elasid ja kõndisid ning õigisid pahaaimamatuid inimesi. Juba siis oli selge, et kujutlused ja väljamõeldised huvitavad teda piiritult rohkem kui ümbritsev igapäevane tegelikkus...