zebra ei ole süüdi

Kas kellegi NÄO või LOOMAKUJULISE võileiva ära söömine peaks lõbus ja lastepärane olema? Milline haige ettekujutus. Toit jäägu toiduks.

Biret oli õppinud kirjakursustel raamatupidajaks, kuid siis tutvus ööklubis oma praeguse mehega, üpris ruttu sündis esimene laps. Nüüdseks on neid kolm ja Biret tööl ei käigi, ta on kodune, kantseldab oma lapsi, kui noorim neist on isegi alla kolme, ei olegi ju vaja tööle minna. Õnneks on noorele naisele tekkinud juba uusi koduseid hobisid, mida annab õnneks ka rahaks keerata. Kodus oldud aja on ta valanud kokakunsti nirisevasse, auravasse ja maitsvasse õhkkonda. Ning selleks kirjutab ta üles retsepte, mida on avaldanud siin ja seal. Oma erialaga tegeleb ta ainult haruharva, kui on vaja mehe rahaasju kantseldada, kuid seda lubatakse tal teha ainult kolm korda aastas. Viimasest korrast on just kaks ja pool kuud möödas. Ta mees töötab ehitajana, fie-na, mis on tore, sest uus uhke muruniidukki sai kirja töövahendina. Vahel võib ka mõne kastruli-poti kirja panna betoonisegamisnõuna. Mees eelistab töötada ühe maja peal tehes kõik ise valmis, vajalike abimeestega. Kahjuks selliseid sobivaid majakesi alati pole võtta ja ta käib aeg-ajalt tööl Soomes, tehes seal erinevaid juhutöid projektipõhiselt. Praeguseks on ta kätt proovinud raudvarraste paigaldamises, lagede krohvimises, betooni valamises kui ka rookatuse ladumises.
Nad elavad oma majas ühes väikealevis suure maantee ääres. Õnneks nende kodu jääb küll alevi väiketänavale ja neil on ka oma hoov, kus lastele meeldib hullata. See suvi sai ka väike täispuhutav bassein ostetud. Kui lapsed on õues või kelgumäel, kirjutab ema nende personaalarvutis üles eelmisel õhtul valmistatud roogade retsepte ja avaldab need oma blogis. Igat kotleti praadimist ta muidugi üles ei tähenda, ka ebaõnnestumised jätab ta targu enda teada, võibolla oma pere ainult sunnib neid sööma, valades maitsetu toidu üle salatiõliga. Kuid mida uudsem ja kelmikam tuli välja mõni toidukord, seda õnnelikumana ta tundis. Algul tegi ta blogi oma ema jaoks, sest iga väike tüdruk ootab tunnustust oma emalt, kuid peagi hakkas tema blogisse saabuma ka teisi inimesi, tavaliselt google'i otsingumootori kaudu. Nii hakkas ta aina suurema innuga kokkama ja retseptioskust lihvima. Tavaliselt sai ta iga hommik rõõmustada mõne saabunud kommentaari üle. Tavaliselt kogus iga retsept kuni kuus kommentaari, mis oli päris palju, arvestades, et need kõik olid positiivsed. Tavaliselt jõudis ta ühes kuus kirjutada 11 postitust, mis teeb kokku ühes kuus 66 kommentaari. Nii palju positiivsust pani tõesti Bireti naeratama, kui ta ainult saaks lahti ka sõnakordusveast, mis teda tabab oma postitusi tehes.
Bireti lihvis oma retseptikunsti nii kaugele, et lõpuks saabus ühest pealinna kirjastusest pakkumine teha kokaraamat. Kuna Biret oli kergelt viisi krutskiline oma kokakunstis, vihjati, et ka raamat või koguni raamatud võiksid olla midagi enneolematult uut. Naise üks kauaaegseid ideid oli teha raamat säästlikest toitudest, kuid mida sa teed sellise raamatuga majandusõitsengu ajal. Biret võttis aja maha, ka oma blogisse jättis teate, et nädal aega ei tule talt midagi, vajab loomingulist puhkust. Terve selle nädala aga ta kokkas vahetpidamata, kutsus inimesi külla, ka oma vanemad 84 kilomeetri kauguselt talust, sundis oma peret mitu korda päevas sööma. Kogu selle aja jälgis ta inimeste nägusid. Üldiselt ta teadis, et tema toite armastatakse või vähemalt kiidetakse. Kuid laste eriline sädistamine või mehe kergelt kirglikum pilk reetsid, et tal on seekord eriti hästi läinud. Selle maraton toidu valmistamise ajal püüdiski ta kätte saada neid signaale, mis annaksid talle inspiratsiooni. Lahendus oli aga nii jahmatav, et ühel päeval ta ütles, et mina täna süüa ei tee, võtke see viisteist krooni ja ostke omale Statoilist kabanoss. Ise oli ta teki all ja värises. Õnnest ja rahutusest hingest. Ta jõudis veel voodist välja karata ja kinni püüda oma vanuselt teise lapse, kellel olid saapad jalas vahetusse läinud, uksekünniselt ja öelda, et ärge kartke lapsed, te ei pea täna sööma transrasvaseid viinereid. Kohe teen ma teile ülimaitsvaid võileibu. Kõige väiksem hakkas kohe hõiskama: autut autut, änkut änkut! Vanim laps tuli ka õuest tagasi ja silmnähtavalt rõõmustas selle üle, et katkestus nende igapäevaelus oli lõppenud. Ema kraamis külmikust välja toidukraami ja tegi lastele nende lemmikvõileibu, mis tema nobedate näppude all ei muutunud ainult mõnusalt maitsvaks, vaid ka visuaalselt nauditavaks. Laste jaoks siis lõbusalt vaadatavateks ja mänguliselt ära söödavaks. Biret ei osanud arvatagi, et tema rõõmsate võileibade taga peitub äriidee. Mitte äri, vaid kirg. Nüüd võisid lapsed rõõmustada, sest iga hommik sai emalt mõne uue näoga saiaviilaka, vorstid, kapsad, salatilehed, majoneesid, keedumunad, singid, kõik rõõmsalt moodustasid maailmu nende taldriku peal ja lõpuks nende kõhus. Õnnestunumad valikud ema pildistas üles oma uue digikaameraga, pani kõik koostisained täpselt kirja ja salvestas eraldi kausta. Iga raamatu lehekülje jaoks oli tal oma kaust. Need kõik saatis ta umbes poole aasta pärast ühtse zip-failina pealinna kirjastusse, nüüd asusid tööle kujundajad, kellel tuli vahel photoshoppida amatööri tehtud digipilte, kustutada üleliigne pipratera ehk kogemata objektiivi ette sattunud äädikakärbes.
Raamat sai lõpuks valmis, kõik blogijälgijad rõõmustasid, ainult üks anonüümseks jäänud isik, tõenäoliselt kolleegblogija, keda ei õnnistatud kirjastuslepinguga, kirjutas tema kommentaariumisse sapise kommentaari, mille Biret õnneks ruttu unustas. Lisaks oli tal nüüd aeg asuda uue raamatu valmistamise kallale. Ameerikas kõrbesid esimesed pangad põhja, Eestis hakkasid uued valimised saabuma ja tema mehele pakuti üha vähem projekte kodumaal ja seega oli mees taaskord põhjanaabrite juures tegelemas järjekordse projektiga, seekord restaureeris ta plastikaknaid. Tähendab, käes oli aeg säästukokaraamatuks. Ta kartis, et ta perele see väga ei meeldi, kui ta oma katsetustes liiga säästlikuks muutub, kuid tema oskused võimaldasid ka nõnda maitsvaid toite valmistada, lisaks meeski naeratas rohkem toidule kuluvate kopikate vähenemist nähes.
Kargel kevadhommikul ootas tema ukse taga naabrinaine. Nad olid üldiselt head sõbrannad, kord nädalas oli too ikka Bireti juures mõnd uut alkoholivaba kokteili maitsmas või uudset porgandipirukat degusteerimas. Biret oli talle kinkinud ka oma kokaraamatu, signeeritult. Naaber küll kiitis raamatut, kuid tunnistas, et tal ei ole aega nii keerukaid võileibu valmistada oma viieaastasele pojale. Ta ise töötas tanklas pesulaoperaatorina, last hoidis vanaema, kelle värisevad käed jällegi nuga ei lubanud käsitseda. Seekord aga naabrinna ei tulnud imetlema Bireti kokandust. Tal oli nimelt jahmatav uudis, tema poeg oli eile hammustanud nende väikeselt kirjukarvaselt kassilt tüki kõrvalesta - seda kõige tõsisemate kavatsustega. Kohale kutsuti nii veterinaar kui ka kiirabi. Kass saadeti ruttu operatsioonilauale, ülikalli, kuid lihtsa operatsiooni käigus sai kiisuke oma kõrva enam vähem endises konditsioonis tagasi. Poisile tehti mao- ja ajuloputus. Isa käest sai ka nahatäie. Küsiti, miks ta kassi hammustas, ta ütles, kiisu mämm mämm.
Vanemad ei saanud aru, nende laps oli kasvanud vägivallavabas peres ja multifilmi kanaleid nende televiisoris polnud. Emale meenus aga, et ta oli valmistanud Bireti raamatu järgi pojale hommikul kassinäoga võileibu. Tal oli vaba päev ja võttis nõuks tegeleda kerge kokkamisega. Kuna pojale väga meeldib kassiga mängida, siis uskus, et seda tervislikku võileiba, mille üldpilt sarnanes kassinäoga, joonistatud kassinäoga. Poiss sõi rahus oma võileiba, kihistades jälgides, kuidas tema saiakiisu aina vähenes ja kõhukene hea tundega täienes. Naabrinnal lõi kõik selgeks ja ta rääkis selle loo ruttu oma mehele ära. Tema mees arvas, et Biret on selles vastutav. Hommikul helistas ta oma advokaadile ja naine läkski seda teatama oma kokatarist naabrile. Biret ei saanud aru. Ta ei saanud aru, milles on tema süüdi. Või kuidas selline asi sai juhtuda. Ja mida ta nüüd ette võtab. Ta helistas kirjastusse ja nad arvasid, et see on absurdne süüdistus ja lubasid teda aidata, ka siis, kui asi tõesti kohtusse läheb.
Umbes kuu aja pärast tuli pealinna uuselamurajoonist uus teada laste sooritatud vägivallakatsest oma lemmiku kallal, hammaste läbi. Maarajoonist aga saabus telegramm, et üks laps olla Bireti notsunäoga võileiva manustamise järel hakanud näksima seakõrvu. Tuli välja, et tegu oli pahaaimamatute inimeste kulinaarse väärtõlgendusega, ükski päris loom ei saanud vigastada. Kuid ka teise perforeeritud kassi tõttu Biret ei hakanud endale ise advokaati palkama, vaid püüdis valuraha ise maksta, sest ta tundis, et on vale teda süüdistada. Ta annaks neile raha lihtsalt kaastundest kohutava sündmuse puhul. Kohtusse minek oleks muutnud tema raamatu ametlikult ohtlikuks. Oma honorari oli ta juba ära jaganud ja hakkas uurima mehe rahaasju, et kas sealt on võimalik midagi toetusteks kõrvale näpistada. Ta logis end sisse mehe internetipanka ja leidis sealt kahtlaselt väikese kontojäägi. Mees oli veel Soomes ja pidi järgmine hommik laevaga saabuma kodumaale ja otsekohe koju sõitma. Biret vaatas konto väljavõtet ja nägi, et iga päev, kui mees välismaal viibis, oli arvelt maha leidnud umbes ühesuurune summa. Venemaale. See on kummaline, kas keegi on varastanud nende pin-koodid või need kuidagi üldse ära häkkinud. Ta ei julgenud midagi teha või helistada ja otsustas mehe ära oodata.
Järgmisel hommikul luges ta päevalehest järjekordsest lemmiku hammustamisest. Biret oli jälle teinud hommikusöögiks kaeraputru, sest kartis ka oma lastest äratada tundmatut viirust. Lastele see jälk toit ei meeldinud, kuid ema vaevatud nägu jättis vähemalt verbaalsed etteheited neilt ära. Ta peitis igaks juhuks oma raamatu ülemisele riiulile arhitektuurikogumike vahele. Ta ei saa aru, miks üks süütu ja lõbus tegevus võis juhtida selliste julmade arusaamadeni? Kas süüdistada võileiva sebrat või vihmapilvi? Milleni see kõik välja viib? Hullumiseni?
Pärastlõunal peatus hoovis perekonna uus Ford ja koju saabus pereisa. Mees võttis esialgu tassi kohvi ja palus naisel jutustada, mis vahepeal on juhtunud. Leetrid, kõhugripp, alandatud käitumishinne - see oli lapsed. Seejärel püüdis ta seletada mehele, et häkkerid on nende pangakontolt varastanud iga päev 600 krooni, tõenäoliselt. Mees ütles, et ei, need on minu väljaminekud, nii palju ju maksab vene litside piltide vaatamine internetis.