lõvi ei ole süüdi: sequel

neli aastat hiljem

Hanna vallandati oma vanalt töökohalt juba ammu, põhiliselt jamade tõttu rahva raha kulutamisel. Viimaste säästude eest sõitis ta Marokosse järele mõtlema, teda tabas seal valgustus või midagi säärast. Igatahes jõudis ta järeldusele, et tema hästi elatud elu oli maailma korda löönud haavu. Tema kaitseingel, buddha, krišna ja südametunnistus palus tal ennast parandada. Ta sõitis tagasi Eestisse, esiteks hakkas ta taimetoitlaseks. Sest loomad on nii väetikesed, mis siis, et esialgu meenusid talle väikesed kassipojad, keda ta ju ometigi polnud seni söönud. Lisaks loobus ta alkoholis, nö mõnuainedest, baarides nõudis ta alati porgandikokteili. Ta läks veganite aeroobikatrenni ja tutvus mitmete huvitavate inimestega. Vanad baarides tasuta jooke lantivad sõbrannad kippusid ununema. Trennikaaslastest kõige paremini hakkas ta lävima kõige kummastavama võimalusega. Tema uus südame sõbranna oli täiesti erinev Hanna senisest elust. Tüdruk oli noor, 19-aastane, rastasoenguga ja armastas punkrokki. Tema randmetel ilutsesid vildikaga joonistatud X-tähed, tõenäoliselt pidi ta neid uuendama präast igat pesu. Hanna arvas algul, et tegu on mingi emo või enesetaputerroristide kultusega seotut, kuid ajapikku õppis ta selgeks straight edge liikumise alused. Nii põhjalikult, et ta lasi end kaasa vedada sXe üritustele, kus mängisid vihased punkansamblid, kes kuulutasid tegelikult seda sama maailmapilti, mis Hannagi oli hiljuti omaks võtnud. Ta hakkas neid bände kuulama ka vabatahtlikult, nautides sõnumit ja saades aru, et selline karmim muusika aitab inimesi üles raputada nende maailmavaenulikust uinakust. Oma uue sõbranna kaudu sai ta tuttavaks ka mitmete meeldivate noormeestega, kelle näokaunistused või soengud võisid esialgu veel pelutavad olla, kuid nad olid lõbusad, targad ja tuleb tunnistada, ei püüdnud kunagi neiu pükstesse pääseda. Ühe sõbra loodud bänd oli laiali läinud, trummarit oli nähtud nautimas singivõileiba ja teised kutid ei suutnud enam temaga koos ühes ruumis olla. Veelgi enam, nad arvasid, et see bänd sellise nime all on tõsiselt rüvetatud. Seni oli Hanna sõber seal bändis laulnud, kuid ta tahtis tegelikult trumme mängida ja mitte saada tulevaseks Phil Collinsiks. Lisaks tahtsin nad ka natuke softimat vanakooli hardcore'i mängida senise grindcore'i asemel. Poiss pakkus Hannale, et too võiks nende uues bändis laulda. Sest mõelda ta ju oskab, võiks ka põnevaid laulusõnu kirjutada. Hanna oli otsekohe nõus. Ta oli tõesti mõelnud, kuidas oma uut ideoloogiat ka laiemale publikule kuulutada. Oma sõbrannadele teeõhtu korraldades ei tulnud midagi välja. Aga kui nad kuuleksid teda raadios laulmas, küll nad aru saaksid. Uus bänd tegi kolm nädalat proovi ja oli siis valmis esinema järjekordsel sXe kontsertõhtul. Hanna logis rada7-sse, et oma bändi uus kontsert kalendrisse lisada. Sellega hakkama saanud, hakkas ta ka teisi teemasid vaatama. Talle jäi silma teema narkootikumide kasutamisest klubides, ta oli ju kunagi ka selliste inimestega kokku puutunud ja palju klubides käinud, ehk saab ta midagi hoiatavat lisada, näiteks kuidas kõige paremini oma jooke kaitsta või ettepanekutest loobuda. Kahjuks tunduski enamik juttu käivad jälle pooldavatel teemadel. Üpris teema lõpus jäi talle silma üks postitus: "seoses happega otsin ikkagi taga paari 2006. aastast taga tundmatut neidu, kes käis mul korraks külas pärast levikat, aga tänu eelpoolnimetatud substantsile ei meenu nimi nägu et kontakt v-a kaleidoskoop silmad. et su villased sokid on minu käes ikka". Hanna nägu läks naerule, ta mäletas küll seda tumedasilmset lühikest noormeest. Kuigi narkomaanid talle enam ei meeldinud, siis huumorimeelt ta ei olnud veel kaotanud. Ta kirjutas tüübile privaatsõnumi: "Tere! Sokid palun saada külmetavatele Aafrika lastele. Kui sa oled tollest õhtust õppust võtnud ja pahadest ainetest loobunud, siis tule minu kontserdile! Vaata ürituste lehelt! Tsau!" Benno tuligi kontserdile, nad taastutvusid. Kui nad veel ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.