Nokia kontserdimajas toimus katusevaring, lund oli liiga palju sadanud ja küprokk lagi ei pidanud koormusele vastu. Majas oli sel ajal sadu muusikahuvilisi kuulamas Prantsuse popansamblit Air. Kohale tõttasid meie ajalehe reporter ja fotograaf. Vaatepilt on kohapeal hirmuäratav: segamini on raamprillid, disainer ridikülid, võidunud bändisärgid, medikad, hiina ketsid ja poppersi purgid. See on kõik, mis on maha jäänud katusevaringu ohvritest. Mõned pääsesid eluga, mõned löödi oimetuks, mõned veedavad veel aega rusude all. Ringi jalutades sündmuspaigal tegime juttu omal jalul käivate inimestega.
Õnnetuse ajal WC'd külastanud helesinises t-särgis Ott, kes mängib kohalikus folkpoppbändis kitarri, aga muidu fännab Radioheadi, ei jaksa ära imestada: "Eks ma olen Airi kuulanud algusest peale, aga mulle need viimase plaadi asjad ei meeldi. Kustutasin isegi oma kõvakettalt täitsa ära. Nende viimaste lugude ajal oligi hea mujal käia, baaris kesvamärjukest maitsta, või käimlas ära käia. Just istusingi potil, kui kuulsin, et bänd on vist oma lugu ümber arranžeerinud, mingi huvitav noise ja mürin tuli sisse. Alles väljumisel panin tähele, et uks käib raskelt. Hea, et ise ellu jäin. Eks kohtukeiss on soojas. Oleks tahtnud ju Sexy Boy ka ära kuulda, aga see neil tavaliselt lisalugudes. Kuramus, ma ütlen! See hea lugu, annab samastada!"
Prantsuse elektroonikaduot soojendanud Eesti esisynthpopi ansambel P0pidioti liikemed oli õnnetuse ajal juba kodus. "Bändi poisid on kõik pereinimesed, abielus ja lastega. Ei olnud neil aega jääda sinna groupie'dega hööritama. Lahkusid kontserdimajast juba enne Airi algust," andis meile teada bändi pressiesindaja.
Eluga on pääsenud kergelt volüümikas 23 aastane Merike, kes räägib, et ta avastas Airi muusika 7 aastat tagasi filmist "Virgin Suicides". "See muusika sobis nii hästi sinna, mulle täitsa meeldis see film, hakkasin isegi suitsiidi vastu huvi tundma. Näete!" Merika näitab meile oma lõigutud käsivart. "Imestate, miks ei ole ühtegi haava randmetel? Eksole, ma ju ei teadnud, kus need veenid on, kust peab lõikama. Ükskord tahtsin end ära tappa, sest mu eks oli meie privaatseks kasutuseks mõeldud intiimfotod netti üles laadinud. Hiljem hakkas lõikumine niisama meeldima. Leidsin ka netist saidi, kuhu suitsiidsed tüdrukud panevad oma alastipilte. Endiselt pean suitsiidiplaane, tunnen nüüd oma veene, kuid ootan õiget hetke." Merika hakkab naerma: "Näiteks tahtsin Air'i ära näha, oli päris vägev show. Jumal tänatud, et ma sellest õnnetusest ikka eluga pääsesin... oh, wait!" Merike lehvitab ja lahkub meie reporteri juurest kergelt longates.
Kadunud rusude alla on hetkel veel 4 Laseringi muusikakaupluse müüjat. Kommenteerib Laseringi juhataja Maarika Ots: "See on kahetusväärne kaotus. Kuid ei ole õnnetust ilma õnneta. Tööturule on seega jõudnud neli vaba kohta. Meil on järjekorras päris mitu muusikanohikut, kes ei saa tõesti kusagil mujal tööd. Esiteks on nende kõrvadest võimatu eemaldada iPodi mp3 mängijat, nad ei saa ju osaleda töövestluselgi - kujutage ette, nad ei kuule küsimusi! Meie ise teeme valiku puhtalt itunesi playlisti põhjal."
Palusime kommentaari ka Tallinna ainsa vinüülplaadikauplusepidajalt Indrekult: "Tõepoolest, kurb juhtum. Kuid pange tähele, et kadunud on ainult cd-plaatide müüjad, mitte ükski meie kaupluse töötajatest pole rusude all. Jumal kaitseb vinüüli!" Indrek lisas natuke hiljem, et neil olid küll tasuta pääsmed kontserdile, korraldaja olla nendega maksnud ühe haruldase Elton Johni vinüüli eest. Nad ise olid aga sel ajal Lagedil ühes metsatalus kontrollimas vihjet, et ühe vanamutikese kuur olla täis Ida-Saksa rokkmuusikat mint-konditsioonis vinüülidel.
Kadunud on ka 28 sekretäri, 13 kindlustusagenti, kaks seltskonnadaami, 4 pangajuhti, 10 poplauljat ja -lauljatari, 5 veebiärimeest ja kaks butiigipidajat. Üks pangajuht on ka peale kontserti aktiivselt tweetinud, väidetavalt hoiab ta end elus tooli alt leitud popkorniga. Kuid õnneks on trendiinimeste kaotus siiski marginaalne. Suuremat kaotusmuret tunneb aga avangardmuusikute subkultuur, mille mõlemad liikmed on täielikult rusutud. Nimelt ka üks avangardmuusik on kuulutatud kadunuks, keegi küll teda ei tunne, aga tema bändikaaslane mängis oma laptopist üheminutilist helijuppi, kus kadunud muusik pidavat mängima trumme.
Arvati ka rusude alla jäänud endist indiblogijat Martinit. Sest keegi teda ei näinud kuskil nurgas omaette seismas ja sündmust pealt jälgimas. Ta sõbrad olid talle helistanud mobiilile, kuid keegi ei vastanud, mis pani surmaotsust kiiresti langetama. Paar tundi hiljem siiski saadi vastus Martinilt. Ta olla esimesel korrusel vaadanud Aktuaalset Kaamerat ja OPi, telefon aga jäänud üles kirjutuslaua peale. Kontserdile tal ei olnudki plaanis minna, sest tal pole raha. "Ja Air ei ole nagunii minu muusika. Ei ole piisavalt indie." Hiljem eravestluses tunnistas ta, et jättis blogimise, sest läks kohalikku plaadileibelisse tööle ja arvas, et tema blogi usaldusväärsus võib kannatada selle all ja muutuda kallutatuks. Ta lisas ka, et ta indit enam ei kuulagi, nüüd on tema huvialaks Nõukogude mägirahvaste popmuusika.
Imestatakse ka, et varingust on pääsenud mitmed kriitikud nagu V*lner V*lme, Tr*st*n Pr**mäg* ja H*r*ldh**k, kuid ei mingit elumärki T*nis K*hust ja Niim Sestorist või J*n*r *l*st. Birk Rohelind oli ka facebookis märkinud, et ta mängib Genialistide Klubis revival hispaania diskot aastatest 1991-94. Irvhambad muusikaportaalis Pada7 on juba tähele pannud, et lõpuks on õiglus maa peale tulnud, mitte muusikat teinud kriitikud ei saagi enam leheruumi arvustuskülgedel. Kommenteerib aksel: "Arvan, et muusikakriitik peaks olema ise muusikat teinud, et üldse muusikat kriitiseerida. Sest muidu ei tunne ta ju üldse oma ala."
Loodetavasti likvideeritakse varing kiiresti. Kuu aja pärast peaks ju samas kohas näha saama muusikali Evita ja Marillioni mitteakustilist spektaaklit. Ei ole mõtet kohalikke muusikafänne rohkem kurvastada.
Välisajakirjanduse põhjal mugandanud M. K.
http://www.theonion.com/content/node/27870
1 kommentaar:
mu lemmik
Postita kommentaar