Katseklaasi kirjanik

Tema rõhutamata säravvalges toas ei olnud midagi üleliigset, kõik allus uutele loodusseadustele ja moodustas näilikult ühtse süsteemi. Valge värv seintel andis tõuke led-lampide helkele vinüülplaadimängija tolmukaitsval kaanel, mängija juhtmed näisid elustavate kanüülidenas, mis saavad toitvat sädevedelikku pakenduuest iMac'ist, pakkudes omalt poolt vastu fotosünteesitud orgaanilist muusikat. Ipod oli USB tehnoloogia kaudu healoomulise parasiidina klammerdunud arvuti väljundporti. Apple'i arvutile võis ta näida parasiidina, sest tal ei olnud meediamänguritest mitte mingisugust otsest kasu, too ainult imes - infot, muusikat, filme, sajandite vanuseid tekste, isegi energiat. Kuid lauaarvuti tundus tajuvat, milline terviklikkus moodustub nende vidinatega sümbioosis olles, ühtne välimus, ühtne tootedisainerite mõttelend, eelkõige aga projektijuhtide ja nõukogu liikmete enneolematu julgus.
Pahdeldatud küprok-seinad pakuvad kaitset õrnadele kaablitele või elektrijuhtmetele. Telefonivõrgukaabel on tõeline igand peremehe uue iPhone'i kõrval, kuid Maci arvuti 24 tundi võrgus hoidmiseks pole Elioni üpris kindlatele telefonikaablitele vastast veel antenn-õhk-vastuvõtja žanrist. Ka köögis oleva viimase mudeli LED valgustitega varustatud üliõhukesse hõbedasse televiisorisse toob digitaaltelevisiooni lihtne telefonikaabel. Selle kaua vastu pidanud leiutise kaasaja rakkesse panek on end ära tasunud, aastaid sosistatud interneti sissetoomine elektrivõrgu kaudu ei ole ikka veel teostunud. Tõesti, ennem hakkame me tarbime taastuvenergiat. iPhone aitab aga kõige muu vastu, uue põlvkonna, või ütleme... järjekordse Apple'i peale sunnitud perioodi, nutitelefoniga ei helistata ainult. Võib ainult imestada, et iPhone ei kasuta helistamiseks Eestis välja töötatud Skype tehnoloogiat. iPhone'ga saab olla arvutis iga kell ja igal pool, et kuulata, mängida ja suhelda, kas või muusikat luua. Lisada uut annest Orkutisse, nutikat tähelepanekut tweetida Twitteris ja seda lähemalt kommenteerida Facebookis. Kõik on kohal, aga mitte kedagit ei näe. See on pidu, kuhu kedagi pole kutsutud, kuid kõik havivad funni.
iPhone ei oska arvata, et tema looja on talle juba määranud koha elektrooniliste jäätmete surnuaial. Et tema tehisrakukestest tehakse mõne aasta pärast midagi uut, midagi, millega ta ise hakkama ei saanud. Kuigi ta saab selles väljamõeldises ju ometigi osalema, kui ta oskaks mõelda, siis ta võibolla isegi küsiks, miks ta ei tulnud selle uue funktsiooni peale ise. Õnneks ta ei mõtle ja loodus püsib pidevas muutumises. Tähendab tehisloodus püsib. Praegu näib iPad iPhone'ile naljaka korpulentse kaksikõena, kes küll sündis alles paar aastat õigest tähtajast hiljem. Kuid on selle võrra armsam, teda võetakse kaasa isegi voodisse, ja tema kiirgavasse silma vaadatakse palju suurema heldimusega, sest seal avanevad sajad lood minevikust või värsked uudised hetke pärast käes olevast olevikust.
Selles toas ei ole kohta tavalisele televiisorile. iMaci 27 tolline ülijahe monitor pakub konkurentsi klaasistatud aknale, millest avaneb vaade kaubamajastatud linna keskväljakule, klaas- ja peegelpindadele ning tukslevale inim-, raua- ja infovoole. Klassikalist televiisoripilti jälgitakse siin ainult köögis Samsungi led-televiisorist, kuid sealgi peab ta olelusvõitlust käepärase iPadi ja võileivaga püüdmaks endale rahutu inimpilk. Isegi röstri külgedelt pärinev peegeldus võib pakkuda konkurentsi, kuid enamasti jääb tema reflekteeritavaks kõrval hüppevalmilt seisev espressomasin.
Tuba on täis topitud - igasse nurka, avausse, diivani taha - kütkestavalt salapäraste valgustega. Led lambid on siin säravas kirkuses nii anonüümsed ja kindlameelsed, lihtsad valgusdioodid allutatakse erimoodi valgustama meie elu- või töökeskkondi. Dioodid topitakse erinevate nurkade alla kuplitesse meid üle valama murdliku loomuga väga säästliku valgusallikana. Kummalisel kombel on led lambid saanud tähtsaimaks leiutiseks valgustamise alal pärast hõõglampi. Mustamäe või Lasnamäe autotuunijate imetletud iluvidinast ja nende kriitikute naeruvääristusobjektist on tasapisi saamas täiel rinnal elamist väärtustav atraktsioon, mis aitab säästa loodust või raha. Ei olegi tegu ainult luksuskaubaga, led lampid valgustavad ka hubaseid linnatänavaid, hoides valitsejatele kokku sandikopikaid, et saaks riigihanke korras tellida üha uusi neljarattaveolisi SUVe.
Edukate tehismaterjalide või uudistehnoloogiate keskel näib endiselt arusaamatuna elektroonikafirma Technics toodetud grammofon, mille disain ja koostis on säilinud sellisena juba eelmise sajandi 70ndatest. Jääb tõsiasjaks, et isegi iMacis olev kõvaketas tarvitab sarnast tehnoloogiat, kuid kõvakettal on mahtu üle 1 terabaidi. Vinüülplaadil ainult 40 minutit heli, sedagi mõlema poole peale kokku. 40 minutit, see 400 megabaiti wav formaadis heli. Milline raiskamine, milline ruumiraiskamine. Vaadake ka neid kohutavaid närtsinud plaadiümbriseid. Õnneks on need varjatud Rootsi tehispuidust valmistatud Ikea eelmise kümnendi meediariiulisse kindlate uste taha. Siin on ju olemas iPod Nano, mis on umbes grammofoni helipea suurune, kuid mille kõvakettale mahuks vähemalt pool siinsest plaadikogust. Aga Apple ei ole veel aru saanud ühest asjast. Muusika on kõige inimlikum omadus üldse, kui meilt võetakse see viimane, oleme vist astunud küberajastust koguni üle. Vinüülplaat keerleb, seda on võimalik oma silmaga jälgida, see on väga elav, väga lähedane higistele muusikutele. Nagu te olete näinud youtubest Edisoni esimese helisalvestaja reklaamide rekonstruktsioone, kust kõlari kaudu kuvatakse justkui orkestri või muusikute või näitleja kujutis meie tuppa. Tänu fonograafile on orkester alati meiega ja meie toas. Oma iPodis aga ei liigu midagi, liiguvad ühed ja nullid mööda tehisajusid, neid tassivad edasi sipelgad, et tekitada meie kõrvas muusika. Kuid mikroskoobiga sa neid sipelgaid ei näe, ka ühtesid ja nulle ei näe. Nad on kuskil väga kaugel. Lõpuks muusikat enam ei kuulegi, märkad ainult ühtesid ja nulle, sisse ja välja. Ja siis ei ole enam midagi.