Minu ees seisab tumedate pikkade juustega nahktagis väiksemat kasvu naine. Ta paneb automaati kaks pakki raha. See võtab aega, aga mis ei võtaks. See on tavaline järjekord. Ta võtab kviitungi ja kaardi. Pöördub minu poole, ütleb: "Palun vabandust, et nii kaua pidite ootama." Kergelt naerma puhkedes: "See on üks õudne masin!" Ütlen naerdes: "Pole hullu!" Mõtlen, et vähemalt automaat võtab raha vastu ja ma ei pea minema kontorisse või Tornimäe peakontorisse. Eile nt. Rocca al Mare keskuses automaat oli jälle suletud. Muidu täiesti normaalne pank, aga miks on pühapäeviti sissemakseautomaat suletud. Mis mõte sel automaadil siis üldse on. Panen kaardi masinasse, pin-koodi, avaneb luuk, panen sisse pataka raha, mida ma enne üle ei loe, kuid mis hilisemate meenutuste käigus osutub 8000 krooniks. Hakkab kolisema ehk raha lugema. Ekraanile tuleb kiri: "Tõrge raha lugemisel". Seejärel tekst "Suletud". Midagi ei muutu.
Eee, kas ma jäin just mitmest tuhandest kroonist ilma? Vaatan sularahaautomaadist kontojääki ja mul ei ole 8000 krooni arvel, vaid 453 krooni. Õudne masin, indeed.
1 kommentaar:
Ma pean rääkima oma toidublogist, mille ma kaks tundi tagasi välja mõtlesin, ma saan aru, et see on kõik so last season, aga pole midagi teha. Rääkima pean muidugi sellepärast, et tegudeni ei jõua ma kunagi. Selle nimi on "Johanna köögis" ja seal on mahlakad, värviküllased pildid külmkapist leitud hallitanud asjadest ning ebamäärase konsistentsiga pasakarva ollustest. Pildiallkirjad stiilis "Valmib kiiresti ja lihtsalt", "Täna maiustasime terve perega", "Musile maitses väga".
Üks pilt mul on juba olemas ka.
Postita kommentaar