kuigi on jäänud fabritseerituse mulje selles skenes. hallitanud maasikas või ogamelon, excusez-moi. saan aru, et peen vihje eksootilistele retseptiraamatutele, samas ühe klassikalise toidublogi defineerib just kodusest külmkapist või köögikapist leiduva nutikas ära kasutamine ja alles seejärel argipäeva vürtsitamine tavatu kraamiga, nagu kana-südamed või erakvähi-sabad.
niisiis vaatame ühte tõelisesse külmkappi, kuhu ostetakse igast sitta, mida tegelikult keegi edaspidi ei söö.
süüa... jah, ma pidin ju retsepti kirja panema. kõht on tühi, nii et asume kappi haarama asju, et valmistada üks pastaroog.
makarone, noh neid kirikust saaduid peaks veel alles olema ja samas eelmist pastarooga ju nagunii keegi ära ei söönud, nii et võite need makakad puhtaks pesta ja siis pmst vist keeta jälle, maitea, ise teate.
oot aga tahaks midagi tahket ka. mäletan kunagi algkoolis üks klassivend haises imelikult nimelt ta ema oli talle lõunaks suitsuvorsti praadinud. ohhoo mis see on ehtne nõmme turult ostetud suitsuvorst mis on jäetud ootama paremaid päevi näed see parem päev ongi käes. teeme sellest prae.
pealt on veidi valge, see vist jää külmkapi seintelt. natsa kõvaks on läinud, aga liharaiumiskirvega peaks õnnestuma viilutamiskunst. viska need nüüd pannile. mida lehk!
nüüd pasta juurde, noh klassika valime seekord. võtame kapist tomatikonservi ja purgi pestot. tomat ja basiilik, saite aru. kunstinaljad jätame seekord eemale.
kui viimati tomatikonservi vaatasin, oli seal see kerge hallitus, aga see isa oma, ma ei hakanud ära viskama. kui nüüd hõbepaberi eemaldasin, vaatas vastu väga lihav elu. ütleme nii, et töötlemata naturaalpildid olid nii rõvedad, et langesin peatoimetaja tsensuuri alla. selle asemel siis üpris kaunis välguga tehtud foto. nagu meikimata heidy purga, kelle loomulikud nahadefektid hävitati tänu korralikule ülevalgustamisele.
pestot ei raatsi kunagi süüa, nii hea ja kallis kraam. aga näe mis juhtus, kivistus, kallerdus ja valgenes. arvan, et see on suhkur ja järelikult lisaks väga head maitset marineeritud hallitusseente ja tomati maitsebuketile.
segage tomatid, basiilika, seened ja makaronid, peale raputage kasti põhjast leitud riivitud juustu, pange tähele, tegu on küll tõusikliku tootega - poest ostetud riivitud juust, aga no ma tõesti ei tea, kus juusturiiv on ja ostsin siukse rikaste kätevaeva kergendaja. rõõmustada tasub praegugi, sest kergelt hallitama on läinud. jeah.
garneeringuks iidamast aadamast kõrvitsakompotti.
täna on magustoit ka!
kindlasti kõik rõõmustavad jõulude ajal, kui sugulased neile kingivad isetehtud moosi. näete meilegi selline kingiti, endisesse marineeritud heeringa ja rootsi menuansambli nimega purki vaaritatud. ka lustakas sponsoreeritud käsitsi täidetud nimekleeps peal. kus seda sai mekitud, ikka parem kui poe kraam.
poemoosid ei muutu aastate jooksul mingil moel, nagu mingi vanametall. aga kodune moos näete omandab selliseid fraktaalseid mustreid. rõõm sellist looduse kätetööd nautida.
moos pange muidugi röstsaia peale.
okei, nüüd kõik see ära visata ja vajadusel oksendada.
2 kommentaari:
moosipilt on võluv
ja nõmme turu hoone põles maha!
see blogi on neetud
Postita kommentaar