dear diary

 


Enne, kui me blogi tegime, kirjutasime päevikuid.

Meie, tüdrukud, ma mõtlen.

Siiani teen seda: lindistan telefoni, morning papers teraapia jm.

Mul igatahes oli vähemalt kolm paberpäevikut, ühe just leidsin üles.

Uusim, 2000-2003 aasta põhiliselt.

Vahepeal enne internetti meil oli ühine arvuti, kirjutasime lihtsalt sinna mingi logi. Aga see  kadus karl-eeriku  kõvakettal ja tons and tons of litter that never happened.

Kuna mul on emotsionaalne mälu, siis paras aeg sahtlist välja võtta.

Enamus päevikut on täis fiksenit, ülekuhjatud lauseid, lollakaid sõnamänge, taidlust ja poosi, kirjavigu, otsisin pigem elu ja armastust.

back to the roots: luule ja disko

Kirjandusfestival HeadRead algas kolmapäeval andekate VHK noorte proosatõlgendustega mustalaega saalis. Tulisilmsed noored lugesid muuseas spordiajakirjaniku Philippe Delermi elegantset pala Lõbusõiduratas ja Spordiratas:  

Une silhouette profilée mauve fluo dévale à soixante-dix à l’heure : c’est du vélo. Deux lycéennes côte à côte traversent un pont à Bruges : c’est de la bicyclette.

*** 

Au vélo l’orange métallisé, le vert pomme granny, et pour la bicyclette, le marron terne, le blanc cassé, le rouge mat. Matières et formes aussi. A qui l’ampleur, la laine, le velours, les jupes écossaises ? A l’autre l’ajusté dans tous les synthétiques.

 *** 

On naît à bicyclette ou à vélo, c’est presque politique. Mais les vélos doivent renoncer à cette part d’eux-mêmes pour aimer – car on n’est amoureux qu’à bicyclette. 

Eesti keeles tegelikult, tahaks seda tõlget! Minu Kaunotar on siiski hübriid kunagi tuus sportlik, nüüd pretensioonitult hip. Festival lõppes lõbusalt lolli luulega soome laevas.

 https://www.flickr.com/photos/headreadfestival/14278881176/in/set-72157644503683139

taaskohtumine

Avastasime oma legendaarse loomeblogi, kui me vaid taas kirjutama ka hakkaks! Isegi tekstiiliteaduskonnas õppides oli põnevaim koht tehnikakooli raamatukogu, praegu tööl on lemmik koht riiuli juures - midaigi neis on ja tahan uskuda.

Janu on martini taaskasutusleid, kink mu sõbrannale, kes viimasest kontserdist ilma jäi.

sex and shopping novel

Miire ärkas peale kuuma ööd kusagil kuhjatud ruumis uhuiuues laias voodis, lasi ruttu mõttes läbi oma eelneva õhtu sündmustiku Vanalinna baaride teljel: Loconda-Toonik-valli-?- kusagil oli ta kohanud sümpaatset kolmepäevase habemega rohesilmset meesterahvast. Too mees oli umbes 38 aastane, kandis õhukest kootud pruuni mütsi ja rohekat bleiserjakki ning naeratas armsalt. Miirele meenus, et mees oli mingi transpodrditööline -ahjaa sellepärast ta siin üüratus daablbeedis lebabki, see oli mingi Narva mnt äärse mööblilao pooltühi ruum märkas Miire kiirustades riietudes. Tsiises. Meenus, et Kairit pidi temaga ju täna tulema köögimööblit arutama ja riiulit valima. Kuna Miirel oli elus raha veel vähem kui normaalseid mehi, käib ta pahatihti taaskasutusäris UK. Aga teda ajab see närvi: miks need nkts krdi tatikad peavad ilusale peegelkapile oma nätsukleepse kleepima?! 30ndates sõbranjed kohtusid Hobujaama trammipetuses, Miirel oli eelmisest õhtust beeš seemisnahkjakk, kuldsete õmblusega kontsad, tume pooldepõleve kunstnahkseelik, leggingsid jäid lattu. Kairit tuli Lasnamäe bussipeatuse poolt oma Priisle turult saadud läikiv-punases mantlis, mis sobis imeliselt tema ronkmustade värseklt õlitatud juustega: Tsiii, kui üleslöönud end tränapoe tarvis kiljus Kairit mõttes, moodustades kuuldava Tsii-au tervituseks. Miirel oli liiga väsinud, et südant puistama hakata, ah eks nad jõua seda rekameheromaani ka hiljem läbilatetada. Nad sõitsid trammiga Pärnu mnt-le ning jooksid korra Humanast läbi, poolehinna päev ikkagi: Kairit proovis üht paari leopardimustriga teksaseid jalga, napilt kitsaks jäid kahjuks. Miire mõtles pigem kõrvalmajas asuvele pirukapoele, kõht korises täiega ja tüdimusväsimus oli käegakatsutav. Dõunatsid käes Õnnepalee-ees jalutades nägid nad helerohelistest kleitides pisikesi pruutneitsisi, mõlemad ahhetasid, kuni lummuse lõhkus Tommi grilli poolt lähenev kiilas pilkupüüdev peeglklaasides mees. Tema soldiidse pintsaku alt kumav `08 aasta newrave T-särk reetis, selle et too kindlasti pulmakülaliste hulgast pole. Taaskasutuse poe uksel oli silt, et mööbel ja tehnika täna 50 prossa ale. yes. Poes olid kaks tuhmides põlvini jopedes noorukit, kõvahäälselt vaidlesid nad kirevate pilvilõhkuvate linnatuledega kaunistatud raamatu üle. Hallipäisem nooretst vaatas kõhklevalt läbi oma valgete prillide puhastamata klaaside romaani öö New Yorgis ja teine, klassikalisema raami ja pisut korralikuma jopega, laitis romaani maha väites, et tegu on pornoraamatuga. Noorte kõrvale sigines tundmatu hästisäilinud vanem mees samavärvi aga õhemas jopes, kes vaatas intensiivselt läbi kirjandusklassikat. Miirele meenus eilse leiu rohekas bleiser, Kairitile valetan, et tüübil oli helehall (kasvõi keskturu-) armaani. Kairitil oli stiilne mees olemas, Dimitri, keda ta eelmine sügis hoovipeal prügiämbrit viies oli kohanud. Dimitri elas Kairitist vaid paar paraadnat edasi, ta oli nooruke, alles 21, õppis küünetehnikuks ning töötas pühapäeviti matroškakostüümis Lasnamäe uue kiriku taguses saslõkibaaris sissekutsujana,vahel jagas kirikukülastejatele barankasi. (draft-found katsetus - kunagi 2011 kirjutatud)

käisin kontserdil (kahe nädala pärast)

"astusin sisse vanasse eesti gaasi hoonesse, tulevad meelde 90ndate reivid, kus ma kunagi ei käinud. nii ühest saalist tuleb tilulilu ja teisest nüri tümps"
"samas tabab terav noot c.o.j.h.g. laiv ettekaandes täiesti uusi helitajusid, ei olegi ainult presettidel mängimine, mis kipub post-dubstepile karuteenet tegema"
"samas rza toob endisesse kultuuripealinn​a tõelise kultuurimega moskva tulevikusaunde oma tehnisistlike technost ja post-dubstepist mõjutatud, kuid samas hoopiski olles megamonopolist New Yorgist pärit hiphopi otsene järglane, kuigi juba lapselapse staatuses oleva beatsidega, ärritades sellega nii meie lasnamäelt kohale tulnud hõimuvellesid kui ka põhja-tallinast pärit hiphoppareid. samas alles eile post-dubsteppi kuulanud linnanoored on juba esimeste minutitega uutele radadele pööratud, samas ka silmad ida poole suunates. jääb ainult aja küsimus, kas nende pilk peatub moskva kohal või vaatab ka kaugemale. seda näitab aeg"
"bassist läbistatud torsot taltsutades lähen teise ruumi, kus võib noorte ja vanade stiljaagide palgeilt lugeda nende tiinet ootusärevust. viimane dj püüab veel miksida viimast oma posthauss ja funky setist, kuid tegelikult ootame midagi muud. sest tulemas on ilmutus. rauli nime teab iga laps, kuid ajukja ruumi saabumine tarretab mikrosekundiks meie kõik lihased, tema sammud on justkui intro tema lofist ja klassikalisest detroiti deep hausist tiivustatud loomingule. ja siis see tuleb, tema imesämpleris hakkavad helisema vana rootsi kiriku elektriorelil ise salvestatud käigud, samas teise nupu alt nii moodsad samas klassikalised trummid, mis ei ole perfektsed ehk mõne kuivetunud trummari meelest, kuid raul teab, mis ta teeb, ta on ju käes hoidnud trummipulki"
"kuid me ei olnud valmis selleks, mis nüüd juhtus, lavale astus scott walkeri zombi kehastus mrt aavi ja kui ta võttis mikrofoni kätte, kukkus mul pastakas maha"
"ma kinnitan, see oli enneolematu"
"ma lähen välja suitsu tegema ja mõtlen neile kõigile õnnetuile, kes naabermaja - linnahalli - katuselt end vabasurma on lennutanud. te oleks võinud ju vähemalt selle õhtu ära oodata ja päriast kultuurikatlas toimunud Trallinn Music Week shocase'i alles oma elu lõptanud. midagi paremat tõesti pole enam võimalik kogeda"

retrokohvikus osa 1

yana cask astub DJ juurde ja kummardub plaadimängijate kohale:
"Khule, khaš šoovilugu võib khüšida? Ma tean küll, et ei tohi. Aga äkki šul on...? Šeda noh... Thule..."
"Thulelohe, jah, kohe mängin, järgmine mul ongi siin näe Röövel Ööbik"
"Ei ei, mitte šeda. Thule khui leebe thuul!"
"Aaa, okei saab küll"
(Cue in the panpipes)

http://muusika24.ee/Klassika/item/2926

comeback

Elena Ventura ärkas tol` hommikul kellraadiost kõlava kohvireklaami peale. Kella poolt lakke projekteeritud lilla halovalgus peegeldus tema halvasti eemaldatud mürkrohelise silmalainerilt klaaskividega raamitud puudliportreele. Miss Ventura armastas koerakest ülekõige - Ulma oli beeshikas liblikõrvalinepuudel, truu ning ambitsioonitu kaaslane. Viimased paar nädalat oli koerake sõbratari Extassika juures hoiul oma kodulinnas Melbournis. Elenal ja Zenjal oli käsil Euroopareisi viimane nädal, täpsemalt hommik Tallinnas. Peamiselt tegid noored tööd: SHOppasid agaralt retrokraatilisi telofoniaparaate (aastatest 73-98), õnneks käisid nad ka Olympia hotellis luksimas, seal said tasuta massaazi dimitrilt ja vaade oli ka.