Tallinnas Pikal tänaval East galeriis toimuvad juba mõnda aega eksperimentaalse muusika üritused, korraldab üks ülitegev austraallane. Aga ma ei jõua igal pool käia, ja kes viitsibki, mingi välismaalane teeb, las olla üksi. Ei, ma ei ole rassist - pigem ei mõista ma võõraviha (ka nende viha võõraste vastu, kes meid vihkavad). Nüüd võttis mees kätte ja korraldas koguni festivali. Minu arust on ta üldse tabanud ära selle, millega võiksid kohalikud tegeleda. Ehk siis kutsuda esinejaid lähinaabrite juurest, Soomest ja Baltikumist. Sest transport oleks ju tegelikult tühine. Aga nagu ma aru saan, ei julgeta liiga palju soomlasi kutsuda, sest kohalikud väsivad ära. My ass.
Ise ma ju ei ole väga kolistamise, müra ja eksperimentaalsuse sõber, aga meeled võin ma ikka vahel lahti hoida. Nii et seekord tundus üks päev olema huvitav ka minu jaoks, üks huvitav Eesti ansambel, keda polegi ammu näinud, siis üks põneva nimega soomlane ja teised võib ju ka ära vaadata.
Olin festivalile eeskujulikult kohal 25 minutit peale välja kuulutatud esimese esineja aega, nii et sain veel oma tunni oodata. East on päris väike, nii et terve kontserdi võis ära istuda. Esimesena tegid meie omad parimad pojad - ja mulle meeldis. Kleis mängis aegajalt Luarvik Luarvikutest tuttavaid sündikäike, või pigem ikka progemaailmast, millele peale müristas ka ja rütmi vajutas, millega koos teine mees müra tegi ja isegi trombooni puhus. Kõik kõlas küll vaoshoitult, aga veenvalt, kokkumäng oli hea.
Siis oli keegi Lätist, see pidi vist paganlik olema, muusika olid teinud tõenäoliselt üks mees ja naine, kuigi mees vaatas pealt ja naine tegi show'd, oli kostüümis. Seinale näidati ka muusikapaladega kokku pinevat videopilti. Etteruttavalt peab kiitma just viimast, sest see hoidis tõesti meeled ärksad ja andis pidepunkti selles kohati liiga eemale uitavas muusikas. Elektroonilised taustad olid päris hästi ja huvitavalt komponeeritud, lisaks oli huvitav, et naturaalselt lisati sellele peale erinevaid rütmilisi, korudvaid ja staatilisi laivelemente, tamburiin, trummilöök, ksülofon. Aga kahjuks jäid kõik muusikalised osad ühismaailma saavutamata. Tähelepanu pendeldas eri osade vahel, nii et lõpuks tuli haarata kinni videost. Kahjuks kestis ka laiv liiga kaua.
Siis tuli üks mees oma lõikelaua ja köögiriistadega, mis kõik olid elektripistikusse topitud ja hakkas ragistama. No tegu oli pesuehtsa noisiga ja kuradima hästi kõlas. See oli ikka täielik diskopidu. Väga orgaaniline, millele aitas kaasa soomlase energiline liikumine, mis ei olnud ettekavatsetud, vaid puhtalt tema tööd markeeriv.
Võis arvata, et see laiv pani Kreatiivmootoril suu täis, aga nad tõenäoliselt ei mõelnud sama moodi. Igatahes soome trummar ja Kreatiivi front man Roomet kindlasti siiski jagasid mineid ühiseid arusaamu. Kahjuks jäi sel kevadel Kreatiivmootori laivid nägemata ja ei näinudki nende palju kiidetud uut kava. Uus albumgi on ju (väidetavalt) popim. Kontserdil tuli välja mõned inimesed igatsevad taga seda, kui Kreatiivmootor oli kaks cd-r'i, mida pühendunud kuulata said. Või see aeg, kui Roomet sai tuttavaks igaühega, kes oli bändi näinud või kuulnud. See on pühendumus. Roomet on ka pühendunud laulja, lisaks on tal nüüd mängimiseks kasutada üks sämpler/luuper, et oma häält ka robotitega jagada. Nii, esimese loo järgi tundus tegu olevat Eesti oma Kid Creole & Coconutsiga, sama funky latin feeliga lugu ja sama hullumeelne laulja, ainult, et natuke rohkem. Me Eestis ju raha ei loe. Siis sai kuulda üht uut lugu. Ja Helikopterit, mida vihatakse. Ja kuuldavasti jäeti mõned hitid mängimata, sest muidu nad ei oleks sobinud eksperimentaalfestivalile. Bänd oli muidugi suur, sinna väiksesse saali eriti mahtunud ära. Tõeline "big bänd", tsiteerides sõpra. Väga tore, rohkem emotsioone ei mäleta. Jumal tänatud, "Pruudi isa" ei olnud, mis oli hoopis kurb, sest see pole enam see.
Siis jõudis väga ruttu üks ilus pikk poiss panna üles oma muusikaseadmete pargi, aga tundus vist kohatu liiga ruttu alustada. Igatahes varsti ta sai seda teha. Barry Andrewsin Disko oli artisti nimi ja stiiliks oli opium lounge, mis muidugi nalja pidi valmistama, aga ma olin juba varem kuulanud ja mulle meeldis see, veits krudisev electronica pop ja lisaks veel lauluga soome keeles.minu arust see just ideaalne variant. Ahaa laiv oli ka supertore ja armas, laulusõnad olid ägedad ja casio pop kõlas lõpuks maitsekalt. Selle aasta lahedaim laiv.
Järgmisena oli Leedu akt, väike tüdruk ja reivipoiss, tegid poolpidust drumnbassreivi. Tundus tore, aga vale aeg ja vale koht.
Pärast hakkasin mõtlema, et see oli üks tore üritus, kohal olid inimesed ainult muusika pärast, kuulati ja ei räägitud. See tuletas meelde need vanad head ajad meelde, kui käidi üritustel, kus nägid sõpru, kuulati muusikat ja tunti hästi. Inimesed käisid ilusasti riides, sest nad käisid nii, mitte et nii pidi. Kui võis esineda mingi lahe bänd Soomest ja igasugused Eesti kompuutritega nohikud. See oli alles 6-5 aastat tagasi.
