Lugesin raamatut ja juhtus igasuguseid asju.
Sõitsin üheks nädalavahetuseks Tartusse komandeeringusse. Nelja päeva sisse mahtus kaks pikka rongisõitu, nii et kaasa oli vaja võtta ka mõned raamatud. Esiteks muidugi pooleli olev taskuformaadis Süütute enesetappude tõlge. Kuna see kippus enne komandeeringu lõppu läbi saama, oli midagi veel vaja. Kuna seljakott oli niigi vinüülplaate täis, oli vaja midagi õhemat-kergemat. LR väljaanded sobiksid selleks hästi, aga ei osanud midagi valida, kuni meenus, et ma just olin midagi ostnud. Jah, see uus eesti romaan "Lennukivaatleja".
Pühapäeva hommikul juba lugesin natuke ja kiitsin heaks. Terve tagasitee Tallinnassegi veetsin mõnusalt raamatu seltsis. Armastan selliseid reaalsusest detaile varastavaid lugusid, eriti kui kirjeldatav ümbrus on täiesti usutav. Lisaks oli naljakas lugeda peategelase konspiratsiooniteooriatest pungil hirme. Mõtlesin raamatut soovitada ka oma lennujaamade fanaatikust arhitektist sõbrale. Rong jõudis Tallinnasse ja mina asusin kõndima oma kodu poole Pelgulinnas. Balti jaama ja Telliskivi tänavat ühendab Reisijate tänav. See raudtee kõrval kulgev tee on mõeldud ainult jalakäijatele; teiselt poolt ääristab teed vana tehasemüür. Kuigi tegu on üpris õõvastava kohaga, näiteks alles hiljuti peksti seal keset päist hommikut noort naist, ei kohku ikkagi paljud kohalikud seda mööda kõndimast. Jalutasin mina siis seda mööda tol pühapäeva hilisõhtul ja nägin, kuidas Telliskivi tänava poolsesse otsa keerab suur Toyota džiip, ma mõtlesin vist isegi, et kas tuleb nüüd otse edasi, jäi sinna jalakäijate tänava teise otsa seisma. Autost väljus juht ja hakkas kohe kõndima mulle vastu, mööda jalakäijate tänavat Balti jaama poole. See tundus kergelt kummaline, sest kui ta tahtis minna raudteejaama, oleks ta võinud ju parkida vabalt palju lähemal. Ja mujale tal ju minna ei olnud, sest ühtegi mõistlikku hoonet selle väikese tänava ääres pole. Ennast liigselt segadusse ajamata, kuigi raamatu sündmused veel peas keerlesid, kõndisin ma mööda Telliskivi tänavat edasi Pelgulinna poole. Kahtlased asjad polnud aga lõppenud. Täpselt keset suurt raudteeülesõitu aeglustas peaaegu seismiseni üks tume Mercedes ilma ühegi nähtava põhjuseta, temast möödus veel üks takso ja Mercedes praktiliselt sõitiski väga aeglaselt edasi. Olin sellest mööda jõudnud ja mõtlesin teed ületada, jäin jälgima Kalamaja poolt tulevat järgmist autot, kuid see sõitis samuti tõsiselt aeglaselt, ei hakanud igaks juhuks ootama, kuni auto möödas, et teed ületada, jalutasin parem edasi, üks auto vist veel aeglustas. Kui te olete lugenud Lennukivaatlejat, siis just protagonisti jaoks pöördelised ideed tulevad pähe, kui ta näeb enda läheduses üht kahtlaselt käituvat tumedat autot, mis hiljem näib teda pidevalt jälitavat. Keerasin Telliskivi tänavalt kohe esimesse kõrvaltänavasse, kuigi tegelikult ma peaaegu alati keeran Balti jaama poolt tulles Heina tänavasse. Enam miski kummaliselt ei käitunud ja tundsin nagu protagonist, et kõrvalteedele astudes olen ma jälitajad enda kannult raputanud. Ma jõudsin koju ja rääkisin isale, kui lahedat raamatut ma praegu lugesin ja kuidas ma peaaegu hakkasin end tundma raamatu tegelasena ja et päris naljakas idee ikka see luurelennukite värk.
Järgmisel päeval ärkasin ma üles ja läksin kööki sööma, keerasin Õhtulehel ette esikülje ja mida ma nägin! "UUED FAKTID USA SALALENDUDE KOHTA!" Mine...! Päris naljakas. Tundub, et kõik on ikka tõsi, ma olen selle raamatu välja mõelnud. Mind on kätte saadud, selle raamatu lugemine ei ole väga tervislik. Õnneks võeti mu tähelepanu sellelt artiklilt ruttu ära ja ma hakkasin lugema, mida M*rilyn J*rman oma alastistseenidest räägib.
Raamatut ei olegi ma enam edasi julgenud lugeda. Loodan, et selle loo üleskirjutamise järel on see jälle võimalik. Nii tugevaid märke pole mulle hiljem antud, kuid midagi ikka on. Näiteks otsisin ma ühe Rakvere antikvariaadi aadressi, mida ma olin näinud ühes Virumaa Teataja kuulutusterubriigis. Selsamal esmaspäeval ma läksingi linnaraamatukogu ajalehtede saali, kus ei ole vaja lugejakaarti, ma tegin sellist asja esimest korda elus. Jah, lennukivaatleja käis samamoodi lugemas ajalehtedest uudiseid salavanglate kohta. Päris mitu korda nägin isa auto tahavaatepeeglist mõnd autot meid jälitamas. Ka kummalisi manöövreid oli. Üks asi veel meenus hiljem. Nimelt lugesin raamatust, millised on peategelase kaks kandekotti. Üks neist oli Moskva olümpiamängude sümboolikaga. Lugesin seda ja mõtlesin, et oh nagu mina ju. Sest olin just nädal varem ostnud kirbuturult omale 1980. Moskva olümpiamängude Tallinna purjespordiregati logoga õlakoti.
Raamatu olin ostnud sellepärast, et Jürg*n Roost* ja teised kamraadid olid sellele andnud mingi omatehtud auhinna väga hea raamatu kohta. Arusaadav, et mõni ametlik-riiklik institutsiooni küll ei annaks sellele teosele mingit tunnustust, arvestades selle sisu, mis on üpriski paljastav, tagantjärele öeldes. Eks tüübid üritasid nii rahva tähelepanu sellele suunata. Nende kahjuks oli selleks ajaks juba raamatu tiraaž peaagu läbi müüdud (kui ikka oli, äkki oli lihtsalt poodidest ära korjatud). Kas keegi on üldse viimasel ajal J*rgen R**stet näinud? Mina küll ei ole. Äkki on kuskil piinakambris...
(Siinkohal peaks järgnema põhjalikum teose analüüs, püüdlused leida põhjendust käsitleda teost kui tühipaljast konspiratsiooniteooria väljakirjutust, ning püüda teda asetada pigem reaalainelisse kaasaega kaardistavasse 00ndate lõpukirjandusse. Aga keegi nagunii ei avaldaks seda. Ma parem ei vaevugi.)
