neli aastat hiljem
Hanna vallandati oma vanalt töökohalt juba ammu, põhiliselt jamade tõttu rahva raha kulutamisel. Viimaste säästude eest sõitis ta Marokosse järele mõtlema, teda tabas seal valgustus või midagi säärast. Igatahes jõudis ta järeldusele, et tema hästi elatud elu oli maailma korda löönud haavu. Tema kaitseingel, buddha, krišna ja südametunnistus palus tal ennast parandada. Ta sõitis tagasi Eestisse, esiteks hakkas ta taimetoitlaseks. Sest loomad on nii väetikesed, mis siis, et esialgu meenusid talle väikesed kassipojad, keda ta ju ometigi polnud seni söönud. Lisaks loobus ta alkoholis, nö mõnuainedest, baarides nõudis ta alati porgandikokteili. Ta läks veganite aeroobikatrenni ja tutvus mitmete huvitavate inimestega. Vanad baarides tasuta jooke lantivad sõbrannad kippusid ununema. Trennikaaslastest kõige paremini hakkas ta lävima kõige kummastavama võimalusega. Tema uus südame sõbranna oli täiesti erinev Hanna senisest elust. Tüdruk oli noor, 19-aastane, rastasoenguga ja armastas punkrokki. Tema randmetel ilutsesid vildikaga joonistatud X-tähed, tõenäoliselt pidi ta neid uuendama präast igat pesu. Hanna arvas algul, et tegu on mingi emo või enesetaputerroristide kultusega seotut, kuid ajapikku õppis ta selgeks straight edge liikumise alused. Nii põhjalikult, et ta lasi end kaasa vedada sXe üritustele, kus mängisid vihased punkansamblid, kes kuulutasid tegelikult seda sama maailmapilti, mis Hannagi oli hiljuti omaks võtnud. Ta hakkas neid bände kuulama ka vabatahtlikult, nautides sõnumit ja saades aru, et selline karmim muusika aitab inimesi üles raputada nende maailmavaenulikust uinakust. Oma uue sõbranna kaudu sai ta tuttavaks ka mitmete meeldivate noormeestega, kelle näokaunistused või soengud võisid esialgu veel pelutavad olla, kuid nad olid lõbusad, targad ja tuleb tunnistada, ei püüdnud kunagi neiu pükstesse pääseda. Ühe sõbra loodud bänd oli laiali läinud, trummarit oli nähtud nautimas singivõileiba ja teised kutid ei suutnud enam temaga koos ühes ruumis olla. Veelgi enam, nad arvasid, et see bänd sellise nime all on tõsiselt rüvetatud. Seni oli Hanna sõber seal bändis laulnud, kuid ta tahtis tegelikult trumme mängida ja mitte saada tulevaseks Phil Collinsiks. Lisaks tahtsin nad ka natuke softimat vanakooli hardcore'i mängida senise grindcore'i asemel. Poiss pakkus Hannale, et too võiks nende uues bändis laulda. Sest mõelda ta ju oskab, võiks ka põnevaid laulusõnu kirjutada. Hanna oli otsekohe nõus. Ta oli tõesti mõelnud, kuidas oma uut ideoloogiat ka laiemale publikule kuulutada. Oma sõbrannadele teeõhtu korraldades ei tulnud midagi välja. Aga kui nad kuuleksid teda raadios laulmas, küll nad aru saaksid. Uus bänd tegi kolm nädalat proovi ja oli siis valmis esinema järjekordsel sXe kontsertõhtul. Hanna logis rada7-sse, et oma bändi uus kontsert kalendrisse lisada. Sellega hakkama saanud, hakkas ta ka teisi teemasid vaatama. Talle jäi silma teema narkootikumide kasutamisest klubides, ta oli ju kunagi ka selliste inimestega kokku puutunud ja palju klubides käinud, ehk saab ta midagi hoiatavat lisada, näiteks kuidas kõige paremini oma jooke kaitsta või ettepanekutest loobuda. Kahjuks tunduski enamik juttu käivad jälle pooldavatel teemadel. Üpris teema lõpus jäi talle silma üks postitus: "seoses happega otsin ikkagi taga paari 2006. aastast taga tundmatut neidu, kes käis mul korraks külas pärast levikat, aga tänu eelpoolnimetatud substantsile ei meenu nimi nägu et kontakt v-a kaleidoskoop silmad. et su villased sokid on minu käes ikka". Hanna nägu läks naerule, ta mäletas küll seda tumedasilmset lühikest noormeest. Kuigi narkomaanid talle enam ei meeldinud, siis huumorimeelt ta ei olnud veel kaotanud. Ta kirjutas tüübile privaatsõnumi: "Tere! Sokid palun saada külmetavatele Aafrika lastele. Kui sa oled tollest õhtust õppust võtnud ja pahadest ainetest loobunud, siis tule minu kontserdile! Vaata ürituste lehelt! Tsau!" Benno tuligi kontserdile, nad taastutvusid. Kui nad veel ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.
24. okt 2009
19. okt 2009
lõvi ei ole süüdi
seoses happega otsin ikkagi taga paari 2006. aastast taga tundmatut neidu, kes käis mul korraks külas pärast levikat, aga tänu eelpoolnimetatud substantsile ei meenu nimi nägu et kontakt v-a kaleidoskoop silmad
et su villased sokid on minu käes ikka
"Korista oma lõug sealt ära!"
"See ei ole lõug, see on minu intergalaktiline kommunikeerimiskombits, mis ammutab sinu kaenlaaugust energiat."
Hanna oli oma töökohas üks nooremaid, tegelikult oli ta uhke, et võis oma ametinimetuse ette panna "noor". Ta töötas Toompeal, üks neist õnnelikest või siis neetudest, kes pidi tööpäeva alustama parlamendihoones. Suursuguse maja roosakas jume meeldis Hannale, roosa oli kindlasti üks tema lemmikvärvidest, kuigi ta ei pannud sellele väga palju rõhku. Tema vanemad meeskolleegid jätsid ikka talle laua peale šokolaaditahvli, nooremad võisid aga puhvetis välja teha kohvigi. Naiskolleegid võisid teda igal ajal kutsuda kas kohvile või kokteilile, vastavalt vanusele. Kuigi aeg-ajalt töökollektiivi noorem osa võttis küpsematel naistel kaenla alt kinni ja viisid nemadki tuulduma pealinna särtsakamatesse lesilatesse. Õhkkond pingelistele tööpäevadele vaatamata oli nende kollektiivis tagasihoidlikult familiaarne.
Hanna elas üksinda Mustamäe kahetoalises korteris. Ta oli küll kena noor naisterahvas, aga seni ei vajanud ta suuremat eluaset. Üksinda elades piisas sellestki, kuigi rahalised võimalused lubanuks parematki. Lisaks liikusid sealtkandist trollid ja bussid tihedamini kesklinna, kui mõnest teisest popist ja trendikast elurajoonist. Korteri olid talle ostnud vanemad, isa oli ostnud korteri pärast seda, kui kuulis, et valmimas on mängufilm Mati Undi romaani "Sügisball" teemal. Ta armastas palju kirjandust, kuid tema praktiline meel ei lubanud raamatuid nautida ainult kui fiktsionaalseid fantaasiaid. Ta nägi ilukirjanduslike tekstide taga kohati ettekuulutuslikke tagamaid. Kui Nostradamus sai sellega hakkama, siis miks ei võiks ka mõnel teisel näkata. Lootuses, et pärast tulevase mängufilmi oletatavat edu muutuvad korterid Mustamäel eriti hinnatuks, ei kõhelnud ta vähimatki tehes sellise investeeringu. Lisaks ta armastas oma tütart. Mängufilmi "Sügisball" tegevus oli aga üle viidud Lasnamäele. Nii mitmedki siidikäpad olla filmi menu tuules omale sinna korteri muretsenud. Hanna selliste asjade peale ei mõelnud. Kui ta vajas vaheldust oma korterist, läks ta oma vanemate kodumajja Viimsis. Ta võis alati endale isa järgi kutsuda, isa mugava maasturiga talle meeldis sõita. Isa viis tütart oma autoga ka Rannamõisasse kepikõndi tegema. Hannale meeldis enda eest hoolt kanda ja talle tõesti meeldis kepikõnd, mis Skandinaavias ei ole mitte enam isegi trendikas eluviis, vaid tõsiselt loomulik tegevus. Aga siin ei julgenud ta küll veel minna Nõmme metsadesse kõndima, mõni TTÜ nohik-tuupurist klassivend võis talle seal otsa sattuda.
Hanna ootab juba kolmandat minutit trammipeatuses. Täna on tal koos sõbrannadega ees klubituur. Ja kui nad ühtegi kluppi lõpuks ei jõuagi, siis lõbus saab neil ikka olema. Andrea ja Birgit on tema lemmik lõbutsemissõbrannad. Andrea oli tema pinginaaber Viimsi koolis, Birgitiga tutvus ta aeroobikatrennis. Ühel sünnipäeval sattusid Andrea ja Birgit sellisesse vestluskeerisesse, et need kaks erinevat tüdrukut said samuti südamesõpradeks. Kahe minuti pärast peakski Andrea Kadrioru trammiga jõudma, siis nad saavad kahekesi minna klubisse. Andrea oli kergelt korpulentne, trennisaali lähedale ei saanud sõbrannad aga teda kuidagi, ise nad armastasid seda kalorivihast paika. See-eest oli Andrea suurepärane erinevates näputöödes, nii mõnigi Hanna siidisärk kandis sõbra kallist ja originaalset lisandit. Selle trammi pealt ta tulebki, põsed õhetamas ja langeb Hannale kaela ning koos lähevad nad Metropoli. Birgit ühineb nendega umbes 20 minuti pärast, MSN-is jõudis ta veel Hannale teatada, et ta ei saa väga palju praegu lobiseda ja ühineb nendega klubis 20 minutit kokkulepitud ajast hiljem. Hannal oli küll siis tööl väga igav ja oleks meelsasti sõbrannaga lobisenud, aga pilk Facebooki lasi sel juba ununeda. Teda oli sõbraks lisanud üks Nigeeria mees. Hanna armastab väliskontakte ja võttis vastu sõprusavalduse. Väliskontaktid võivad alati kasuks tulla, Hanna unistab ju vaikset viisi ka diplomaatilisest karjäärist.
Hannal ei ole erilisi eelistusi väljakäigukohtade osas, kuid esimene kokteil on oma töö teinud ja ta tahaks teha täna midagi kreisit. Hoolikalt teist kokteili imenuna räägib ta oma kihust sõbrannadele, nad on üldiselt nõus, kuid oleksid valmis ka siinsamas mõne tantsu tegema. Hanna nõjatub tagasi pehmesse tooli ja vaatleb saalis ringi. Ei, täna tal ei ole selleks tuju. Nad on ju ometigi siin ainult sellepärast, et tema asutuse liikmetele on sissepääs tasuta ja kuni kümme sõpra saab 50% odavamalt sisse lasta. Hanna ütleb tsikkidele, kes on tänu oma kokteilidele juba jõudmas samale tasandile peavooluklubi õhustikule, et ta läheb käib tualetis. Ta vaatab ennast peeglist, otsib jälle välja oma roosa huulepulga ja on teinud otsuse jätta see klubi nüüd selja taha.
Hanna astub WC-st välja ja põrkab kokku oma kolleegiga. Allan on alles hilistes 20ndates, kuid juba oma alal tähtis tegija, üldiselt tore noormees.
"Oi, kes see siin on! Väga tore sind näha!"
"Tsau Allan! Sa oled küll õite lõbusas tujus täna," vastab Hanna ja mõeldes, miks küll mees peab teda nii intiimselt käsivarrest kinni hoidma, kuid mehe lõbususest saab aru, et tegu on narritamisega.
"Ohohoh, ei tea jah! Kuluks sullegi vist natuke ära." Mees tasandab häält, kuid selle varjamiseks lisandub ta häälde vembutav toon. "Kuule, äkki läheks ja "puuderdaks" nina seal rahulikus ruumis?" Mees tegi õigel kohal sõrmedega ka neid piinlikke jutumärke.
"Ei, aitäh, ma just käisin puuderdamas!" Hanna rebib end kerge naksatusega mehe heatahtlikkust haardest. "Jah, ilma jutumärkideta. Tsau!"
"On alles tüdruk," õhkab Allan talle tunnustavalt järele.
Hanna räägib tüdrukutele augu pähe, et see ei ole ikka õige koht ja täna õhtul tulevad siia ju ainult mafioosnikud, poliitikud või Soomest koju jõudnud ehitajad, reedeti ei ole peavooluklubides rahu. Kuigi Birgit oli just silma heitnud ühele musklis eeldatavale autopoe omanikule, hakkas tallegi tunduma, et mehe taskust näis hoopis punnitavat kellu. Andrea on niigi nõus ja kolmekesi lahkuvadki nad.
Hannale meeldis sellistel hetkedel niisama linnas ringi hulkuda ja loota, et teele jääb mõni mõnus lõbustusasutus. Eks tal olid ka oma lemmikkohad ja sõbrannad lepivad kokku, et tänane õhtu peab kindlasti lõppema popis gay-baaris PoKu.
Hanna ja tüdrukud jalutavad vanalinnas omavahel lõõpides ja baaride-pubide akendest sisse piiludes, kuid ükski ei näi täna sobivat. Siin toimub jälle jalgpalliõhtu, seal on mingi tundmatu Lääne-Euroopa riigi poissmeeste vallutusretk, kolmas koht on aga täiesti tühi. Nad jalutavad isegi täiesti uue keldi teemalise pubini Harry Potter, kuid äsjaavatuna on paik loomulikult ülerahvastatud. Hannale turgatab pähe, et täna võiks nad juba varakult minna ülimenukasse lokaali Hevist Näljas. See on ainuke koht, kus ei saa kunagi olla liiga palju inimesi, kus võid teha kõike ilma tagajärgedele mõtlemata, lisaks tänu pikele lahtiolekuajale on too urgas peoõhtu lõpetamiskohana tuntud, eriti nende seas, kes ei julge end homobaarist leida varastel hommikutundidel. Kuigi alles on kesköö käes, otsustavad tüdrukud lõbusa tuju ajendil kohe sinna minna, see koht ei ole just nende maitse järgi, aga nalja saab seal alati. Kokteilid ei ole siin väga kenitlevad, kuid oma viinakokteilid saavad tüdrukud kätte ja hakkavad elavalt omavahel vestlema, aeg-ajalt pilke värvikale seltskonnale visates.
Hanna avastab end tantsimast Hevika teise korruse tantsuruumis totakate eesti retrohittide järgi, tüdrukud tema kõrval, kõik juba oma õhtu neljandat kokteili lõpetamas. Hanna otsustab, et ta läheb puhkab alumisel korrusel jalga, Andrea järgneb talle koheselt, kuid Birgit jääb veel tantsujalga keerutama. Tüdrukud võtavad ka juba uue joogi ja leiavad ainsad vabad kaks tooli ühe kolmese seltskonna poolt hõivatud laua tagant. Neile antakse lahkelt luba istuda. Seda pikkade heledate juustega poissi Hanna teab. Mihkel mängib ühes Tallinna peenes ska-ansamblis elektriorelit ja metsasarve, lisaks on antud talle ka suleannet. Kuna talle meeldib alati jutustada lugusid oma kuulsusrikkast muusikuteest, loodetakse temalt üks korralik rokilugu kunagi kaante vahele meelitada. Ta on siin koos oma tüdruksõbraga, linna ihaldatuima punklauljaga. Praegultki kuuleb Mihkli suust sõnu: "Kallis, kas ma olen sulle rääkinud seda lugu, kuidas me oma agropunkbändiga endise Kurgja autobaasi punanurgas esinesime?" Nii jääb tüdrukutel üle suunata oma seltskondlikud küljed kolmanda lauanaabri poole, toda natuke lühemat noormeest on Hanna varemgi näinud siin baaris, kuid muidu ei tunne. Too saabki aru endale jäetud seltskondlikkust ülesandest ja nihutab oma tooli uutele tüdrukutele lähemale.
Hanna märkab kaugemal Birgitit, kes on samuti alla tulnud ja kutsub teda käeviipega nendega ühinema, kuid Birgit kõigest raputab naeratav-vabandavalt pead ja Hanna märkab põhjust. Birgit vestleb lõbustatult ühe tuntud moefotograafiga, kes on kindlasti tüdrukule pähe määrinud viledaks kulunud mesijuttu fotosessioonidest parimatele ajakirjadele. Loomulikult, Birgit on kaunis neiu, pikemat kasvu ja tumeda peaga. Ka Hanna on ilus ja blond, aga lühem, talle modellijuttu hambasse puhuma ei tulda, niisama noormehed tahtsid ikka jooke välja teha. Tal on küll omapärased silmad, hallid, aga geeniviperuste tõttu oli mõlemasse silma sattunud ka tükike sinist tooni. Ja Andrea... nojah, tema ju trennisaali poole ei vaadanud. Kuid tema ootaski oma printsi valgel hobusel. Tüdrukud ikka õrritasid teda, et kas õmblusklubist kavatsed endale kaasa leida. Aga Andrea ainult muheles ja ütles: "Kas te saate... kunagi ei tea." Klubides käiski ta rohkem oma lõbusate sõbrannade pärast.
Hanna vaatas tagasi oma lauanaabri poole, kes pööritas silmi ja õlleseguselt jagas tagasihoidlikke komplimente, mis tüdrukuid ainult veelgi küünilisemaks muutis. Andrea küsis poisi nime. "Benno!" Tüdrukud hakkasid lõbustatult naerma: "Benno Bruno Bernhard!" Benno ainult heitis korraks pilgu kõrvale ja ühmatas, vaatas siis naeratades tagasi mõlema tüdruku silmadesse. Benno püüab sõbrannadele jagada oma elufilosoofiat, aga viis õlut olid selles umbses urkas oma töö teinud ja arusaadavat ideed ei olnud ta veel välja öelnud. Pakub välja hoopis idee end õues tuulutada ja minna hoopis istuma teise baari. Mihkel pahandab ainult: "Ahh lähete jälle Poiste Kunstiklubisse, ma ei saa aru, miks nad seda pokuks kutsuvad, kui palju tabavam oleks nimetada end nokuks, sest nokuvennad seal ju ringi lehvivad!" Hanna on aga ilmselgelt lõbusas tujus ja nõustub Bennoga kaasa minema, Andrealgi pole selle vastu midagi, Birgiti jätavad nad sinna. Benno räägib õues, et me võiks nüüd minna parem Nuuksurisse. Jaa, tüdrukud on kuulnud sellest kohast, pidi olema selline õdus keldribaar, natuke nagu Hevikas, aga hillitsetum.
Hanna ja Andrea leidsid Nuuksuri mõnusa koha olema. Praegu neid ju väga ei huvitanud suur möll, vaid midagi lõbusat. Ka Benno näib olema leppinud oma vastutusrikka ülesandega neid lõbustada. Kahjuks on Nuuksuri sulgemiseni aega ainult pool tundi. Benno hakkab kaaslastele rääkima aga mingist tripist. Ta tahaks ette võtta ühe tripi. Tüdrukud ei saa hästi aru, kuhu ta tahaks reisida, pärivad talt, kas kuskile soojale maale. Benno vastu, et sinna, kus on soe ja pehme, ehk sinna, kus ei ole midagi ja on kõik. Tüdrukud peavad teda naerdes lollakaks. Benno raiub ikkagi peale, et tripile noh. Tal on nimelt kolm postmarki üle. Tüdrukutel hakkab juba juhe kokku jooksma, poiss tahab öösel kurat kirja ka saatma hakata. Hapet noh, karjatab ta neile kõrva. Hannal hakkab koitma ja ta raputab ägedalt pead, Andrea veel nii ruttu aru ei saa, millest jutt, kuid igaks juhuks võtab samuti eitava hoiaku. "Kurat teiega, aga nii ma seda ei jäta. Vaadake, et te siit ära ei liigu!" ütleb Benno ja läheb teise saali. Alustuseks tellib ta takso, teiseks flirdib baaridaamiga ja kolmandaks jõuab ta kõigi vaateväljast eemal olles margi endasse sisestada. Ta läheb tüdrukute juurde ja ütleb: "Kaunitarid, nüüd läheb sõiduks! Igasmõttes." Nad lõõbivad natuke edasi ja poiss hakkab neile rääkima, kui mitmevärviline see urgas ikka teises dimensioonis on. Üleüldse tundub talle, et tal hakatakse kohe juukseid lõikama, näeb lendavaid habemenuge... kuni baarimehe kõva hääl annab teada, et takso on ukse ees.
Hannal on aega viis sekundit välja mõelda, mis ta edasi teeb, pilk Andrea suunas näitab, et ka tema on nõutu ja allub kõiges oma sõbrannale. Tolle teadvus jõuab läbi magusate kokteiliuimade tõdemuseni, et Benno on vähemalt natukenegi uurimist väärt ja tänane õhtu on nagunii kergelt eksperimentaalne. Lisaks ei ole ta kunagi LSD'd võtnud inimest nii lähedalt näinud. Benno, Hanna ja Birgit istuvad autosse, taksojuhi sihtpunkti pärimisele ühmatab Benno vastuseks: "Galaktikate lõpus asuvasse võõrastemajja, nagu ikka!" Taksojuhil jääb üle tõdeda, et nagu ikka. 10 minuti pärast lõpebki sõit Gonsiori tänaval Benno maja ees.
Hannast tundub Andrea igavam isegi mõnuainest segi oleva noormehe arvates. Benno jälgib juba neljandat minutit Hanna silmi, mida ta peab tõsiselt sarnanevat mingile optilisele efektile. Lisaks see peab olema midagi tuttavat tema lapsepõlvest. Andrea mõistab, et temaga pole siin asja ja ta teeb asja teise tuppa, kus hakkab uurima poisi filmikollektsiooni. Hanna aga tunneb enda peas mõnusat suminat ja seni pole veel midagi kurta. Poiss ajab talle mingit kummastavat juttu, tunneb tolle silmades ära tunneli Tähesõdade filmi peeglitagusesse maailma. Selle sama, mida ta oli kunagi näinud ema kingitud kaleidoskoopi keerutades, olles enne seda oma kinni pandud silma muljunud, mis silma võrkkestale tekitas illusoorse tähtede saju. Jah, selle tüdruku silmad on nagu kaleidoskoop ja ta ütleb selle ka kõvasti välja, Hanna naeratab ja arvab, et see nutikas poiss on naljakas. Benno suudab lõpuks oma kõik kolm silma tüdruku silmadelt ära tõmmata ja jääb korraks jõllitama Hanna suud, kuid selle taga peituvad saladused võivad üle koormata tema fantaasiamootori ja teeb äkkotsuse tüdruku huuled ära hammustada. Hanna on pärast poisi pikale veninud pilku korraks silmad mõnuga kinni pannud, kui tunneb, et too üritab teda suudelda. Hetkelise meelituse ajendil laseb ta sel juhtuda ja isegi vastab sellele tasahilju. Poiss vabastab Hanna suu olles jõudnud teadmisele, et oht sealtkandist on eemaldatud. Teda tabas aga otsekohe telepaatiline teade teispoolsusest Frank Zappalt endalt, et Hanna on väänkasvudesse takerdunud armastuse- ja energiaallikas ning noormees võiks selles suhtes midagi ette võtta ja kui tal kõik hästi läheb, õpetab Frank teda ka natuke kitarri mängima. Benno hakkabki õhku näksides kujuteldavat padrikut hävitama ümber neiu kaela. Jõuab Hanna kaenlaauguni, kust ta tunneb imelist energiat välja paiskumas ja asetab oma lõua sinna, mis tüdrukule aga väga ei meeldi ja kupatab tolle sealt minema. Poiss näksib siis edasi, kuni tunneb, et ta peab oma käed ühendama tugevalt kiirgavate punktidega tüdruku kehal, mis asuvad täpselt tema rindade kohal. Hanna näeb, et tüüp tahab oma käpad ta rindadele panna ja lööb ta käed eemale. "Lähme vaatame, mis telekast tuleb!"
Andrea on leidnud poisi kummastavast dvd-kogust üles Lõvikuninga multifilmi režissööri versiooni ja on selle mängima pannud. Benno kilkab rõõmust ja möiratab tunnustavalt, ta istub kohe teleka ette ja raputab oma kujuteldavat lakka. Tüdrukud vaatavad seda kui imeasja ja naeravad lagistades, tüübil ikka täiega katus lendab. Poiss heidabki kõhuli ja jääb kivistunult suplema hallutsinatsioonivanni, Lõvikuninga käske kuulates. Tüdrukud lähevad kööki ja söövad ära külmkapist leitud maasikad, hallitusjuustu, pardifilee salati ja tsebureki. Siis kastavad köögis olevat lillepotti, tõenäoliselt on selle sinna jätnud korterielaniku ema, sest vannitoast duubelhambaharja nad ei leidnud. Nad vaatavad ukse pealt, kuidas tüübi hallutsinatsioonid näivad tema kehakeele põhjal tulenevat Frank Zappa käskudest, džungliseadustest ja lapsepõlvemängudest. Seda osa poiss kindlasti ei mäleta enam homme, kuid tüdrukut ta peaks. Hannal tekib kaval mõte tõmmata poisil jalast ära teksapüksid. Ise võtab jalast oma sokid ja peidab need tüübi pükste alla. Las saab pähe ühemõttelisi mõtteid, kui tripist tagasi tuleb.
"Kuidas sa saad need Armani sokid siia jätta! Võta minu omad, need on Suva... suvalised sokid" hüüatab kohkunult Andrea, kellel hakkab kahju neist peenetest esemetest.
"Ei ole hullu, panen need kirja kuluhüvitisse. Tahtsingi juba ammu neid käsitööna Eestis tehtud siidisukki endale osta."
et su villased sokid on minu käes ikka
"Korista oma lõug sealt ära!"
"See ei ole lõug, see on minu intergalaktiline kommunikeerimiskombits, mis ammutab sinu kaenlaaugust energiat."
Hanna oli oma töökohas üks nooremaid, tegelikult oli ta uhke, et võis oma ametinimetuse ette panna "noor". Ta töötas Toompeal, üks neist õnnelikest või siis neetudest, kes pidi tööpäeva alustama parlamendihoones. Suursuguse maja roosakas jume meeldis Hannale, roosa oli kindlasti üks tema lemmikvärvidest, kuigi ta ei pannud sellele väga palju rõhku. Tema vanemad meeskolleegid jätsid ikka talle laua peale šokolaaditahvli, nooremad võisid aga puhvetis välja teha kohvigi. Naiskolleegid võisid teda igal ajal kutsuda kas kohvile või kokteilile, vastavalt vanusele. Kuigi aeg-ajalt töökollektiivi noorem osa võttis küpsematel naistel kaenla alt kinni ja viisid nemadki tuulduma pealinna särtsakamatesse lesilatesse. Õhkkond pingelistele tööpäevadele vaatamata oli nende kollektiivis tagasihoidlikult familiaarne.
Hanna elas üksinda Mustamäe kahetoalises korteris. Ta oli küll kena noor naisterahvas, aga seni ei vajanud ta suuremat eluaset. Üksinda elades piisas sellestki, kuigi rahalised võimalused lubanuks parematki. Lisaks liikusid sealtkandist trollid ja bussid tihedamini kesklinna, kui mõnest teisest popist ja trendikast elurajoonist. Korteri olid talle ostnud vanemad, isa oli ostnud korteri pärast seda, kui kuulis, et valmimas on mängufilm Mati Undi romaani "Sügisball" teemal. Ta armastas palju kirjandust, kuid tema praktiline meel ei lubanud raamatuid nautida ainult kui fiktsionaalseid fantaasiaid. Ta nägi ilukirjanduslike tekstide taga kohati ettekuulutuslikke tagamaid. Kui Nostradamus sai sellega hakkama, siis miks ei võiks ka mõnel teisel näkata. Lootuses, et pärast tulevase mängufilmi oletatavat edu muutuvad korterid Mustamäel eriti hinnatuks, ei kõhelnud ta vähimatki tehes sellise investeeringu. Lisaks ta armastas oma tütart. Mängufilmi "Sügisball" tegevus oli aga üle viidud Lasnamäele. Nii mitmedki siidikäpad olla filmi menu tuules omale sinna korteri muretsenud. Hanna selliste asjade peale ei mõelnud. Kui ta vajas vaheldust oma korterist, läks ta oma vanemate kodumajja Viimsis. Ta võis alati endale isa järgi kutsuda, isa mugava maasturiga talle meeldis sõita. Isa viis tütart oma autoga ka Rannamõisasse kepikõndi tegema. Hannale meeldis enda eest hoolt kanda ja talle tõesti meeldis kepikõnd, mis Skandinaavias ei ole mitte enam isegi trendikas eluviis, vaid tõsiselt loomulik tegevus. Aga siin ei julgenud ta küll veel minna Nõmme metsadesse kõndima, mõni TTÜ nohik-tuupurist klassivend võis talle seal otsa sattuda.
Hanna ootab juba kolmandat minutit trammipeatuses. Täna on tal koos sõbrannadega ees klubituur. Ja kui nad ühtegi kluppi lõpuks ei jõuagi, siis lõbus saab neil ikka olema. Andrea ja Birgit on tema lemmik lõbutsemissõbrannad. Andrea oli tema pinginaaber Viimsi koolis, Birgitiga tutvus ta aeroobikatrennis. Ühel sünnipäeval sattusid Andrea ja Birgit sellisesse vestluskeerisesse, et need kaks erinevat tüdrukut said samuti südamesõpradeks. Kahe minuti pärast peakski Andrea Kadrioru trammiga jõudma, siis nad saavad kahekesi minna klubisse. Andrea oli kergelt korpulentne, trennisaali lähedale ei saanud sõbrannad aga teda kuidagi, ise nad armastasid seda kalorivihast paika. See-eest oli Andrea suurepärane erinevates näputöödes, nii mõnigi Hanna siidisärk kandis sõbra kallist ja originaalset lisandit. Selle trammi pealt ta tulebki, põsed õhetamas ja langeb Hannale kaela ning koos lähevad nad Metropoli. Birgit ühineb nendega umbes 20 minuti pärast, MSN-is jõudis ta veel Hannale teatada, et ta ei saa väga palju praegu lobiseda ja ühineb nendega klubis 20 minutit kokkulepitud ajast hiljem. Hannal oli küll siis tööl väga igav ja oleks meelsasti sõbrannaga lobisenud, aga pilk Facebooki lasi sel juba ununeda. Teda oli sõbraks lisanud üks Nigeeria mees. Hanna armastab väliskontakte ja võttis vastu sõprusavalduse. Väliskontaktid võivad alati kasuks tulla, Hanna unistab ju vaikset viisi ka diplomaatilisest karjäärist.
Hannal ei ole erilisi eelistusi väljakäigukohtade osas, kuid esimene kokteil on oma töö teinud ja ta tahaks teha täna midagi kreisit. Hoolikalt teist kokteili imenuna räägib ta oma kihust sõbrannadele, nad on üldiselt nõus, kuid oleksid valmis ka siinsamas mõne tantsu tegema. Hanna nõjatub tagasi pehmesse tooli ja vaatleb saalis ringi. Ei, täna tal ei ole selleks tuju. Nad on ju ometigi siin ainult sellepärast, et tema asutuse liikmetele on sissepääs tasuta ja kuni kümme sõpra saab 50% odavamalt sisse lasta. Hanna ütleb tsikkidele, kes on tänu oma kokteilidele juba jõudmas samale tasandile peavooluklubi õhustikule, et ta läheb käib tualetis. Ta vaatab ennast peeglist, otsib jälle välja oma roosa huulepulga ja on teinud otsuse jätta see klubi nüüd selja taha.
Hanna astub WC-st välja ja põrkab kokku oma kolleegiga. Allan on alles hilistes 20ndates, kuid juba oma alal tähtis tegija, üldiselt tore noormees.
"Oi, kes see siin on! Väga tore sind näha!"
"Tsau Allan! Sa oled küll õite lõbusas tujus täna," vastab Hanna ja mõeldes, miks küll mees peab teda nii intiimselt käsivarrest kinni hoidma, kuid mehe lõbususest saab aru, et tegu on narritamisega.
"Ohohoh, ei tea jah! Kuluks sullegi vist natuke ära." Mees tasandab häält, kuid selle varjamiseks lisandub ta häälde vembutav toon. "Kuule, äkki läheks ja "puuderdaks" nina seal rahulikus ruumis?" Mees tegi õigel kohal sõrmedega ka neid piinlikke jutumärke.
"Ei, aitäh, ma just käisin puuderdamas!" Hanna rebib end kerge naksatusega mehe heatahtlikkust haardest. "Jah, ilma jutumärkideta. Tsau!"
"On alles tüdruk," õhkab Allan talle tunnustavalt järele.
Hanna räägib tüdrukutele augu pähe, et see ei ole ikka õige koht ja täna õhtul tulevad siia ju ainult mafioosnikud, poliitikud või Soomest koju jõudnud ehitajad, reedeti ei ole peavooluklubides rahu. Kuigi Birgit oli just silma heitnud ühele musklis eeldatavale autopoe omanikule, hakkas tallegi tunduma, et mehe taskust näis hoopis punnitavat kellu. Andrea on niigi nõus ja kolmekesi lahkuvadki nad.
Hannale meeldis sellistel hetkedel niisama linnas ringi hulkuda ja loota, et teele jääb mõni mõnus lõbustusasutus. Eks tal olid ka oma lemmikkohad ja sõbrannad lepivad kokku, et tänane õhtu peab kindlasti lõppema popis gay-baaris PoKu.
Hanna ja tüdrukud jalutavad vanalinnas omavahel lõõpides ja baaride-pubide akendest sisse piiludes, kuid ükski ei näi täna sobivat. Siin toimub jälle jalgpalliõhtu, seal on mingi tundmatu Lääne-Euroopa riigi poissmeeste vallutusretk, kolmas koht on aga täiesti tühi. Nad jalutavad isegi täiesti uue keldi teemalise pubini Harry Potter, kuid äsjaavatuna on paik loomulikult ülerahvastatud. Hannale turgatab pähe, et täna võiks nad juba varakult minna ülimenukasse lokaali Hevist Näljas. See on ainuke koht, kus ei saa kunagi olla liiga palju inimesi, kus võid teha kõike ilma tagajärgedele mõtlemata, lisaks tänu pikele lahtiolekuajale on too urgas peoõhtu lõpetamiskohana tuntud, eriti nende seas, kes ei julge end homobaarist leida varastel hommikutundidel. Kuigi alles on kesköö käes, otsustavad tüdrukud lõbusa tuju ajendil kohe sinna minna, see koht ei ole just nende maitse järgi, aga nalja saab seal alati. Kokteilid ei ole siin väga kenitlevad, kuid oma viinakokteilid saavad tüdrukud kätte ja hakkavad elavalt omavahel vestlema, aeg-ajalt pilke värvikale seltskonnale visates.
Hanna avastab end tantsimast Hevika teise korruse tantsuruumis totakate eesti retrohittide järgi, tüdrukud tema kõrval, kõik juba oma õhtu neljandat kokteili lõpetamas. Hanna otsustab, et ta läheb puhkab alumisel korrusel jalga, Andrea järgneb talle koheselt, kuid Birgit jääb veel tantsujalga keerutama. Tüdrukud võtavad ka juba uue joogi ja leiavad ainsad vabad kaks tooli ühe kolmese seltskonna poolt hõivatud laua tagant. Neile antakse lahkelt luba istuda. Seda pikkade heledate juustega poissi Hanna teab. Mihkel mängib ühes Tallinna peenes ska-ansamblis elektriorelit ja metsasarve, lisaks on antud talle ka suleannet. Kuna talle meeldib alati jutustada lugusid oma kuulsusrikkast muusikuteest, loodetakse temalt üks korralik rokilugu kunagi kaante vahele meelitada. Ta on siin koos oma tüdruksõbraga, linna ihaldatuima punklauljaga. Praegultki kuuleb Mihkli suust sõnu: "Kallis, kas ma olen sulle rääkinud seda lugu, kuidas me oma agropunkbändiga endise Kurgja autobaasi punanurgas esinesime?" Nii jääb tüdrukutel üle suunata oma seltskondlikud küljed kolmanda lauanaabri poole, toda natuke lühemat noormeest on Hanna varemgi näinud siin baaris, kuid muidu ei tunne. Too saabki aru endale jäetud seltskondlikkust ülesandest ja nihutab oma tooli uutele tüdrukutele lähemale.
Hanna märkab kaugemal Birgitit, kes on samuti alla tulnud ja kutsub teda käeviipega nendega ühinema, kuid Birgit kõigest raputab naeratav-vabandavalt pead ja Hanna märkab põhjust. Birgit vestleb lõbustatult ühe tuntud moefotograafiga, kes on kindlasti tüdrukule pähe määrinud viledaks kulunud mesijuttu fotosessioonidest parimatele ajakirjadele. Loomulikult, Birgit on kaunis neiu, pikemat kasvu ja tumeda peaga. Ka Hanna on ilus ja blond, aga lühem, talle modellijuttu hambasse puhuma ei tulda, niisama noormehed tahtsid ikka jooke välja teha. Tal on küll omapärased silmad, hallid, aga geeniviperuste tõttu oli mõlemasse silma sattunud ka tükike sinist tooni. Ja Andrea... nojah, tema ju trennisaali poole ei vaadanud. Kuid tema ootaski oma printsi valgel hobusel. Tüdrukud ikka õrritasid teda, et kas õmblusklubist kavatsed endale kaasa leida. Aga Andrea ainult muheles ja ütles: "Kas te saate... kunagi ei tea." Klubides käiski ta rohkem oma lõbusate sõbrannade pärast.
Hanna vaatas tagasi oma lauanaabri poole, kes pööritas silmi ja õlleseguselt jagas tagasihoidlikke komplimente, mis tüdrukuid ainult veelgi küünilisemaks muutis. Andrea küsis poisi nime. "Benno!" Tüdrukud hakkasid lõbustatult naerma: "Benno Bruno Bernhard!" Benno ainult heitis korraks pilgu kõrvale ja ühmatas, vaatas siis naeratades tagasi mõlema tüdruku silmadesse. Benno püüab sõbrannadele jagada oma elufilosoofiat, aga viis õlut olid selles umbses urkas oma töö teinud ja arusaadavat ideed ei olnud ta veel välja öelnud. Pakub välja hoopis idee end õues tuulutada ja minna hoopis istuma teise baari. Mihkel pahandab ainult: "Ahh lähete jälle Poiste Kunstiklubisse, ma ei saa aru, miks nad seda pokuks kutsuvad, kui palju tabavam oleks nimetada end nokuks, sest nokuvennad seal ju ringi lehvivad!" Hanna on aga ilmselgelt lõbusas tujus ja nõustub Bennoga kaasa minema, Andrealgi pole selle vastu midagi, Birgiti jätavad nad sinna. Benno räägib õues, et me võiks nüüd minna parem Nuuksurisse. Jaa, tüdrukud on kuulnud sellest kohast, pidi olema selline õdus keldribaar, natuke nagu Hevikas, aga hillitsetum.
Hanna ja Andrea leidsid Nuuksuri mõnusa koha olema. Praegu neid ju väga ei huvitanud suur möll, vaid midagi lõbusat. Ka Benno näib olema leppinud oma vastutusrikka ülesandega neid lõbustada. Kahjuks on Nuuksuri sulgemiseni aega ainult pool tundi. Benno hakkab kaaslastele rääkima aga mingist tripist. Ta tahaks ette võtta ühe tripi. Tüdrukud ei saa hästi aru, kuhu ta tahaks reisida, pärivad talt, kas kuskile soojale maale. Benno vastu, et sinna, kus on soe ja pehme, ehk sinna, kus ei ole midagi ja on kõik. Tüdrukud peavad teda naerdes lollakaks. Benno raiub ikkagi peale, et tripile noh. Tal on nimelt kolm postmarki üle. Tüdrukutel hakkab juba juhe kokku jooksma, poiss tahab öösel kurat kirja ka saatma hakata. Hapet noh, karjatab ta neile kõrva. Hannal hakkab koitma ja ta raputab ägedalt pead, Andrea veel nii ruttu aru ei saa, millest jutt, kuid igaks juhuks võtab samuti eitava hoiaku. "Kurat teiega, aga nii ma seda ei jäta. Vaadake, et te siit ära ei liigu!" ütleb Benno ja läheb teise saali. Alustuseks tellib ta takso, teiseks flirdib baaridaamiga ja kolmandaks jõuab ta kõigi vaateväljast eemal olles margi endasse sisestada. Ta läheb tüdrukute juurde ja ütleb: "Kaunitarid, nüüd läheb sõiduks! Igasmõttes." Nad lõõbivad natuke edasi ja poiss hakkab neile rääkima, kui mitmevärviline see urgas ikka teises dimensioonis on. Üleüldse tundub talle, et tal hakatakse kohe juukseid lõikama, näeb lendavaid habemenuge... kuni baarimehe kõva hääl annab teada, et takso on ukse ees.
Hannal on aega viis sekundit välja mõelda, mis ta edasi teeb, pilk Andrea suunas näitab, et ka tema on nõutu ja allub kõiges oma sõbrannale. Tolle teadvus jõuab läbi magusate kokteiliuimade tõdemuseni, et Benno on vähemalt natukenegi uurimist väärt ja tänane õhtu on nagunii kergelt eksperimentaalne. Lisaks ei ole ta kunagi LSD'd võtnud inimest nii lähedalt näinud. Benno, Hanna ja Birgit istuvad autosse, taksojuhi sihtpunkti pärimisele ühmatab Benno vastuseks: "Galaktikate lõpus asuvasse võõrastemajja, nagu ikka!" Taksojuhil jääb üle tõdeda, et nagu ikka. 10 minuti pärast lõpebki sõit Gonsiori tänaval Benno maja ees.
Hannast tundub Andrea igavam isegi mõnuainest segi oleva noormehe arvates. Benno jälgib juba neljandat minutit Hanna silmi, mida ta peab tõsiselt sarnanevat mingile optilisele efektile. Lisaks see peab olema midagi tuttavat tema lapsepõlvest. Andrea mõistab, et temaga pole siin asja ja ta teeb asja teise tuppa, kus hakkab uurima poisi filmikollektsiooni. Hanna aga tunneb enda peas mõnusat suminat ja seni pole veel midagi kurta. Poiss ajab talle mingit kummastavat juttu, tunneb tolle silmades ära tunneli Tähesõdade filmi peeglitagusesse maailma. Selle sama, mida ta oli kunagi näinud ema kingitud kaleidoskoopi keerutades, olles enne seda oma kinni pandud silma muljunud, mis silma võrkkestale tekitas illusoorse tähtede saju. Jah, selle tüdruku silmad on nagu kaleidoskoop ja ta ütleb selle ka kõvasti välja, Hanna naeratab ja arvab, et see nutikas poiss on naljakas. Benno suudab lõpuks oma kõik kolm silma tüdruku silmadelt ära tõmmata ja jääb korraks jõllitama Hanna suud, kuid selle taga peituvad saladused võivad üle koormata tema fantaasiamootori ja teeb äkkotsuse tüdruku huuled ära hammustada. Hanna on pärast poisi pikale veninud pilku korraks silmad mõnuga kinni pannud, kui tunneb, et too üritab teda suudelda. Hetkelise meelituse ajendil laseb ta sel juhtuda ja isegi vastab sellele tasahilju. Poiss vabastab Hanna suu olles jõudnud teadmisele, et oht sealtkandist on eemaldatud. Teda tabas aga otsekohe telepaatiline teade teispoolsusest Frank Zappalt endalt, et Hanna on väänkasvudesse takerdunud armastuse- ja energiaallikas ning noormees võiks selles suhtes midagi ette võtta ja kui tal kõik hästi läheb, õpetab Frank teda ka natuke kitarri mängima. Benno hakkabki õhku näksides kujuteldavat padrikut hävitama ümber neiu kaela. Jõuab Hanna kaenlaauguni, kust ta tunneb imelist energiat välja paiskumas ja asetab oma lõua sinna, mis tüdrukule aga väga ei meeldi ja kupatab tolle sealt minema. Poiss näksib siis edasi, kuni tunneb, et ta peab oma käed ühendama tugevalt kiirgavate punktidega tüdruku kehal, mis asuvad täpselt tema rindade kohal. Hanna näeb, et tüüp tahab oma käpad ta rindadele panna ja lööb ta käed eemale. "Lähme vaatame, mis telekast tuleb!"
Andrea on leidnud poisi kummastavast dvd-kogust üles Lõvikuninga multifilmi režissööri versiooni ja on selle mängima pannud. Benno kilkab rõõmust ja möiratab tunnustavalt, ta istub kohe teleka ette ja raputab oma kujuteldavat lakka. Tüdrukud vaatavad seda kui imeasja ja naeravad lagistades, tüübil ikka täiega katus lendab. Poiss heidabki kõhuli ja jääb kivistunult suplema hallutsinatsioonivanni, Lõvikuninga käske kuulates. Tüdrukud lähevad kööki ja söövad ära külmkapist leitud maasikad, hallitusjuustu, pardifilee salati ja tsebureki. Siis kastavad köögis olevat lillepotti, tõenäoliselt on selle sinna jätnud korterielaniku ema, sest vannitoast duubelhambaharja nad ei leidnud. Nad vaatavad ukse pealt, kuidas tüübi hallutsinatsioonid näivad tema kehakeele põhjal tulenevat Frank Zappa käskudest, džungliseadustest ja lapsepõlvemängudest. Seda osa poiss kindlasti ei mäleta enam homme, kuid tüdrukut ta peaks. Hannal tekib kaval mõte tõmmata poisil jalast ära teksapüksid. Ise võtab jalast oma sokid ja peidab need tüübi pükste alla. Las saab pähe ühemõttelisi mõtteid, kui tripist tagasi tuleb.
"Kuidas sa saad need Armani sokid siia jätta! Võta minu omad, need on Suva... suvalised sokid" hüüatab kohkunult Andrea, kellel hakkab kahju neist peenetest esemetest.
"Ei ole hullu, panen need kirja kuluhüvitisse. Tahtsingi juba ammu neid käsitööna Eestis tehtud siidisukki endale osta."
14. okt 2009
zebra ei ole süüdi
Kas kellegi NÄO või LOOMAKUJULISE võileiva ära söömine peaks lõbus ja lastepärane olema? Milline haige ettekujutus. Toit jäägu toiduks.
Biret oli õppinud kirjakursustel raamatupidajaks, kuid siis tutvus ööklubis oma praeguse mehega, üpris ruttu sündis esimene laps. Nüüdseks on neid kolm ja Biret tööl ei käigi, ta on kodune, kantseldab oma lapsi, kui noorim neist on isegi alla kolme, ei olegi ju vaja tööle minna. Õnneks on noorele naisele tekkinud juba uusi koduseid hobisid, mida annab õnneks ka rahaks keerata. Kodus oldud aja on ta valanud kokakunsti nirisevasse, auravasse ja maitsvasse õhkkonda. Ning selleks kirjutab ta üles retsepte, mida on avaldanud siin ja seal. Oma erialaga tegeleb ta ainult haruharva, kui on vaja mehe rahaasju kantseldada, kuid seda lubatakse tal teha ainult kolm korda aastas. Viimasest korrast on just kaks ja pool kuud möödas. Ta mees töötab ehitajana, fie-na, mis on tore, sest uus uhke muruniidukki sai kirja töövahendina. Vahel võib ka mõne kastruli-poti kirja panna betoonisegamisnõuna. Mees eelistab töötada ühe maja peal tehes kõik ise valmis, vajalike abimeestega. Kahjuks selliseid sobivaid majakesi alati pole võtta ja ta käib aeg-ajalt tööl Soomes, tehes seal erinevaid juhutöid projektipõhiselt. Praeguseks on ta kätt proovinud raudvarraste paigaldamises, lagede krohvimises, betooni valamises kui ka rookatuse ladumises.
Nad elavad oma majas ühes väikealevis suure maantee ääres. Õnneks nende kodu jääb küll alevi väiketänavale ja neil on ka oma hoov, kus lastele meeldib hullata. See suvi sai ka väike täispuhutav bassein ostetud. Kui lapsed on õues või kelgumäel, kirjutab ema nende personaalarvutis üles eelmisel õhtul valmistatud roogade retsepte ja avaldab need oma blogis. Igat kotleti praadimist ta muidugi üles ei tähenda, ka ebaõnnestumised jätab ta targu enda teada, võibolla oma pere ainult sunnib neid sööma, valades maitsetu toidu üle salatiõliga. Kuid mida uudsem ja kelmikam tuli välja mõni toidukord, seda õnnelikumana ta tundis. Algul tegi ta blogi oma ema jaoks, sest iga väike tüdruk ootab tunnustust oma emalt, kuid peagi hakkas tema blogisse saabuma ka teisi inimesi, tavaliselt google'i otsingumootori kaudu. Nii hakkas ta aina suurema innuga kokkama ja retseptioskust lihvima. Tavaliselt sai ta iga hommik rõõmustada mõne saabunud kommentaari üle. Tavaliselt kogus iga retsept kuni kuus kommentaari, mis oli päris palju, arvestades, et need kõik olid positiivsed. Tavaliselt jõudis ta ühes kuus kirjutada 11 postitust, mis teeb kokku ühes kuus 66 kommentaari. Nii palju positiivsust pani tõesti Bireti naeratama, kui ta ainult saaks lahti ka sõnakordusveast, mis teda tabab oma postitusi tehes.
Bireti lihvis oma retseptikunsti nii kaugele, et lõpuks saabus ühest pealinna kirjastusest pakkumine teha kokaraamat. Kuna Biret oli kergelt viisi krutskiline oma kokakunstis, vihjati, et ka raamat või koguni raamatud võiksid olla midagi enneolematult uut. Naise üks kauaaegseid ideid oli teha raamat säästlikest toitudest, kuid mida sa teed sellise raamatuga majandusõitsengu ajal. Biret võttis aja maha, ka oma blogisse jättis teate, et nädal aega ei tule talt midagi, vajab loomingulist puhkust. Terve selle nädala aga ta kokkas vahetpidamata, kutsus inimesi külla, ka oma vanemad 84 kilomeetri kauguselt talust, sundis oma peret mitu korda päevas sööma. Kogu selle aja jälgis ta inimeste nägusid. Üldiselt ta teadis, et tema toite armastatakse või vähemalt kiidetakse. Kuid laste eriline sädistamine või mehe kergelt kirglikum pilk reetsid, et tal on seekord eriti hästi läinud. Selle maraton toidu valmistamise ajal püüdiski ta kätte saada neid signaale, mis annaksid talle inspiratsiooni. Lahendus oli aga nii jahmatav, et ühel päeval ta ütles, et mina täna süüa ei tee, võtke see viisteist krooni ja ostke omale Statoilist kabanoss. Ise oli ta teki all ja värises. Õnnest ja rahutusest hingest. Ta jõudis veel voodist välja karata ja kinni püüda oma vanuselt teise lapse, kellel olid saapad jalas vahetusse läinud, uksekünniselt ja öelda, et ärge kartke lapsed, te ei pea täna sööma transrasvaseid viinereid. Kohe teen ma teile ülimaitsvaid võileibu. Kõige väiksem hakkas kohe hõiskama: autut autut, änkut änkut! Vanim laps tuli ka õuest tagasi ja silmnähtavalt rõõmustas selle üle, et katkestus nende igapäevaelus oli lõppenud. Ema kraamis külmikust välja toidukraami ja tegi lastele nende lemmikvõileibu, mis tema nobedate näppude all ei muutunud ainult mõnusalt maitsvaks, vaid ka visuaalselt nauditavaks. Laste jaoks siis lõbusalt vaadatavateks ja mänguliselt ära söödavaks. Biret ei osanud arvatagi, et tema rõõmsate võileibade taga peitub äriidee. Mitte äri, vaid kirg. Nüüd võisid lapsed rõõmustada, sest iga hommik sai emalt mõne uue näoga saiaviilaka, vorstid, kapsad, salatilehed, majoneesid, keedumunad, singid, kõik rõõmsalt moodustasid maailmu nende taldriku peal ja lõpuks nende kõhus. Õnnestunumad valikud ema pildistas üles oma uue digikaameraga, pani kõik koostisained täpselt kirja ja salvestas eraldi kausta. Iga raamatu lehekülje jaoks oli tal oma kaust. Need kõik saatis ta umbes poole aasta pärast ühtse zip-failina pealinna kirjastusse, nüüd asusid tööle kujundajad, kellel tuli vahel photoshoppida amatööri tehtud digipilte, kustutada üleliigne pipratera ehk kogemata objektiivi ette sattunud äädikakärbes.
Raamat sai lõpuks valmis, kõik blogijälgijad rõõmustasid, ainult üks anonüümseks jäänud isik, tõenäoliselt kolleegblogija, keda ei õnnistatud kirjastuslepinguga, kirjutas tema kommentaariumisse sapise kommentaari, mille Biret õnneks ruttu unustas. Lisaks oli tal nüüd aeg asuda uue raamatu valmistamise kallale. Ameerikas kõrbesid esimesed pangad põhja, Eestis hakkasid uued valimised saabuma ja tema mehele pakuti üha vähem projekte kodumaal ja seega oli mees taaskord põhjanaabrite juures tegelemas järjekordse projektiga, seekord restaureeris ta plastikaknaid. Tähendab, käes oli aeg säästukokaraamatuks. Ta kartis, et ta perele see väga ei meeldi, kui ta oma katsetustes liiga säästlikuks muutub, kuid tema oskused võimaldasid ka nõnda maitsvaid toite valmistada, lisaks meeski naeratas rohkem toidule kuluvate kopikate vähenemist nähes.
Kargel kevadhommikul ootas tema ukse taga naabrinaine. Nad olid üldiselt head sõbrannad, kord nädalas oli too ikka Bireti juures mõnd uut alkoholivaba kokteili maitsmas või uudset porgandipirukat degusteerimas. Biret oli talle kinkinud ka oma kokaraamatu, signeeritult. Naaber küll kiitis raamatut, kuid tunnistas, et tal ei ole aega nii keerukaid võileibu valmistada oma viieaastasele pojale. Ta ise töötas tanklas pesulaoperaatorina, last hoidis vanaema, kelle värisevad käed jällegi nuga ei lubanud käsitseda. Seekord aga naabrinna ei tulnud imetlema Bireti kokandust. Tal oli nimelt jahmatav uudis, tema poeg oli eile hammustanud nende väikeselt kirjukarvaselt kassilt tüki kõrvalesta - seda kõige tõsisemate kavatsustega. Kohale kutsuti nii veterinaar kui ka kiirabi. Kass saadeti ruttu operatsioonilauale, ülikalli, kuid lihtsa operatsiooni käigus sai kiisuke oma kõrva enam vähem endises konditsioonis tagasi. Poisile tehti mao- ja ajuloputus. Isa käest sai ka nahatäie. Küsiti, miks ta kassi hammustas, ta ütles, kiisu mämm mämm.
Vanemad ei saanud aru, nende laps oli kasvanud vägivallavabas peres ja multifilmi kanaleid nende televiisoris polnud. Emale meenus aga, et ta oli valmistanud Bireti raamatu järgi pojale hommikul kassinäoga võileibu. Tal oli vaba päev ja võttis nõuks tegeleda kerge kokkamisega. Kuna pojale väga meeldib kassiga mängida, siis uskus, et seda tervislikku võileiba, mille üldpilt sarnanes kassinäoga, joonistatud kassinäoga. Poiss sõi rahus oma võileiba, kihistades jälgides, kuidas tema saiakiisu aina vähenes ja kõhukene hea tundega täienes. Naabrinnal lõi kõik selgeks ja ta rääkis selle loo ruttu oma mehele ära. Tema mees arvas, et Biret on selles vastutav. Hommikul helistas ta oma advokaadile ja naine läkski seda teatama oma kokatarist naabrile. Biret ei saanud aru. Ta ei saanud aru, milles on tema süüdi. Või kuidas selline asi sai juhtuda. Ja mida ta nüüd ette võtab. Ta helistas kirjastusse ja nad arvasid, et see on absurdne süüdistus ja lubasid teda aidata, ka siis, kui asi tõesti kohtusse läheb.
Umbes kuu aja pärast tuli pealinna uuselamurajoonist uus teada laste sooritatud vägivallakatsest oma lemmiku kallal, hammaste läbi. Maarajoonist aga saabus telegramm, et üks laps olla Bireti notsunäoga võileiva manustamise järel hakanud näksima seakõrvu. Tuli välja, et tegu oli pahaaimamatute inimeste kulinaarse väärtõlgendusega, ükski päris loom ei saanud vigastada. Kuid ka teise perforeeritud kassi tõttu Biret ei hakanud endale ise advokaati palkama, vaid püüdis valuraha ise maksta, sest ta tundis, et on vale teda süüdistada. Ta annaks neile raha lihtsalt kaastundest kohutava sündmuse puhul. Kohtusse minek oleks muutnud tema raamatu ametlikult ohtlikuks. Oma honorari oli ta juba ära jaganud ja hakkas uurima mehe rahaasju, et kas sealt on võimalik midagi toetusteks kõrvale näpistada. Ta logis end sisse mehe internetipanka ja leidis sealt kahtlaselt väikese kontojäägi. Mees oli veel Soomes ja pidi järgmine hommik laevaga saabuma kodumaale ja otsekohe koju sõitma. Biret vaatas konto väljavõtet ja nägi, et iga päev, kui mees välismaal viibis, oli arvelt maha leidnud umbes ühesuurune summa. Venemaale. See on kummaline, kas keegi on varastanud nende pin-koodid või need kuidagi üldse ära häkkinud. Ta ei julgenud midagi teha või helistada ja otsustas mehe ära oodata.
Järgmisel hommikul luges ta päevalehest järjekordsest lemmiku hammustamisest. Biret oli jälle teinud hommikusöögiks kaeraputru, sest kartis ka oma lastest äratada tundmatut viirust. Lastele see jälk toit ei meeldinud, kuid ema vaevatud nägu jättis vähemalt verbaalsed etteheited neilt ära. Ta peitis igaks juhuks oma raamatu ülemisele riiulile arhitektuurikogumike vahele. Ta ei saa aru, miks üks süütu ja lõbus tegevus võis juhtida selliste julmade arusaamadeni? Kas süüdistada võileiva sebrat või vihmapilvi? Milleni see kõik välja viib? Hullumiseni?
Pärastlõunal peatus hoovis perekonna uus Ford ja koju saabus pereisa. Mees võttis esialgu tassi kohvi ja palus naisel jutustada, mis vahepeal on juhtunud. Leetrid, kõhugripp, alandatud käitumishinne - see oli lapsed. Seejärel püüdis ta seletada mehele, et häkkerid on nende pangakontolt varastanud iga päev 600 krooni, tõenäoliselt. Mees ütles, et ei, need on minu väljaminekud, nii palju ju maksab vene litside piltide vaatamine internetis.
Biret oli õppinud kirjakursustel raamatupidajaks, kuid siis tutvus ööklubis oma praeguse mehega, üpris ruttu sündis esimene laps. Nüüdseks on neid kolm ja Biret tööl ei käigi, ta on kodune, kantseldab oma lapsi, kui noorim neist on isegi alla kolme, ei olegi ju vaja tööle minna. Õnneks on noorele naisele tekkinud juba uusi koduseid hobisid, mida annab õnneks ka rahaks keerata. Kodus oldud aja on ta valanud kokakunsti nirisevasse, auravasse ja maitsvasse õhkkonda. Ning selleks kirjutab ta üles retsepte, mida on avaldanud siin ja seal. Oma erialaga tegeleb ta ainult haruharva, kui on vaja mehe rahaasju kantseldada, kuid seda lubatakse tal teha ainult kolm korda aastas. Viimasest korrast on just kaks ja pool kuud möödas. Ta mees töötab ehitajana, fie-na, mis on tore, sest uus uhke muruniidukki sai kirja töövahendina. Vahel võib ka mõne kastruli-poti kirja panna betoonisegamisnõuna. Mees eelistab töötada ühe maja peal tehes kõik ise valmis, vajalike abimeestega. Kahjuks selliseid sobivaid majakesi alati pole võtta ja ta käib aeg-ajalt tööl Soomes, tehes seal erinevaid juhutöid projektipõhiselt. Praeguseks on ta kätt proovinud raudvarraste paigaldamises, lagede krohvimises, betooni valamises kui ka rookatuse ladumises.
Nad elavad oma majas ühes väikealevis suure maantee ääres. Õnneks nende kodu jääb küll alevi väiketänavale ja neil on ka oma hoov, kus lastele meeldib hullata. See suvi sai ka väike täispuhutav bassein ostetud. Kui lapsed on õues või kelgumäel, kirjutab ema nende personaalarvutis üles eelmisel õhtul valmistatud roogade retsepte ja avaldab need oma blogis. Igat kotleti praadimist ta muidugi üles ei tähenda, ka ebaõnnestumised jätab ta targu enda teada, võibolla oma pere ainult sunnib neid sööma, valades maitsetu toidu üle salatiõliga. Kuid mida uudsem ja kelmikam tuli välja mõni toidukord, seda õnnelikumana ta tundis. Algul tegi ta blogi oma ema jaoks, sest iga väike tüdruk ootab tunnustust oma emalt, kuid peagi hakkas tema blogisse saabuma ka teisi inimesi, tavaliselt google'i otsingumootori kaudu. Nii hakkas ta aina suurema innuga kokkama ja retseptioskust lihvima. Tavaliselt sai ta iga hommik rõõmustada mõne saabunud kommentaari üle. Tavaliselt kogus iga retsept kuni kuus kommentaari, mis oli päris palju, arvestades, et need kõik olid positiivsed. Tavaliselt jõudis ta ühes kuus kirjutada 11 postitust, mis teeb kokku ühes kuus 66 kommentaari. Nii palju positiivsust pani tõesti Bireti naeratama, kui ta ainult saaks lahti ka sõnakordusveast, mis teda tabab oma postitusi tehes.
Bireti lihvis oma retseptikunsti nii kaugele, et lõpuks saabus ühest pealinna kirjastusest pakkumine teha kokaraamat. Kuna Biret oli kergelt viisi krutskiline oma kokakunstis, vihjati, et ka raamat või koguni raamatud võiksid olla midagi enneolematult uut. Naise üks kauaaegseid ideid oli teha raamat säästlikest toitudest, kuid mida sa teed sellise raamatuga majandusõitsengu ajal. Biret võttis aja maha, ka oma blogisse jättis teate, et nädal aega ei tule talt midagi, vajab loomingulist puhkust. Terve selle nädala aga ta kokkas vahetpidamata, kutsus inimesi külla, ka oma vanemad 84 kilomeetri kauguselt talust, sundis oma peret mitu korda päevas sööma. Kogu selle aja jälgis ta inimeste nägusid. Üldiselt ta teadis, et tema toite armastatakse või vähemalt kiidetakse. Kuid laste eriline sädistamine või mehe kergelt kirglikum pilk reetsid, et tal on seekord eriti hästi läinud. Selle maraton toidu valmistamise ajal püüdiski ta kätte saada neid signaale, mis annaksid talle inspiratsiooni. Lahendus oli aga nii jahmatav, et ühel päeval ta ütles, et mina täna süüa ei tee, võtke see viisteist krooni ja ostke omale Statoilist kabanoss. Ise oli ta teki all ja värises. Õnnest ja rahutusest hingest. Ta jõudis veel voodist välja karata ja kinni püüda oma vanuselt teise lapse, kellel olid saapad jalas vahetusse läinud, uksekünniselt ja öelda, et ärge kartke lapsed, te ei pea täna sööma transrasvaseid viinereid. Kohe teen ma teile ülimaitsvaid võileibu. Kõige väiksem hakkas kohe hõiskama: autut autut, änkut änkut! Vanim laps tuli ka õuest tagasi ja silmnähtavalt rõõmustas selle üle, et katkestus nende igapäevaelus oli lõppenud. Ema kraamis külmikust välja toidukraami ja tegi lastele nende lemmikvõileibu, mis tema nobedate näppude all ei muutunud ainult mõnusalt maitsvaks, vaid ka visuaalselt nauditavaks. Laste jaoks siis lõbusalt vaadatavateks ja mänguliselt ära söödavaks. Biret ei osanud arvatagi, et tema rõõmsate võileibade taga peitub äriidee. Mitte äri, vaid kirg. Nüüd võisid lapsed rõõmustada, sest iga hommik sai emalt mõne uue näoga saiaviilaka, vorstid, kapsad, salatilehed, majoneesid, keedumunad, singid, kõik rõõmsalt moodustasid maailmu nende taldriku peal ja lõpuks nende kõhus. Õnnestunumad valikud ema pildistas üles oma uue digikaameraga, pani kõik koostisained täpselt kirja ja salvestas eraldi kausta. Iga raamatu lehekülje jaoks oli tal oma kaust. Need kõik saatis ta umbes poole aasta pärast ühtse zip-failina pealinna kirjastusse, nüüd asusid tööle kujundajad, kellel tuli vahel photoshoppida amatööri tehtud digipilte, kustutada üleliigne pipratera ehk kogemata objektiivi ette sattunud äädikakärbes.
Raamat sai lõpuks valmis, kõik blogijälgijad rõõmustasid, ainult üks anonüümseks jäänud isik, tõenäoliselt kolleegblogija, keda ei õnnistatud kirjastuslepinguga, kirjutas tema kommentaariumisse sapise kommentaari, mille Biret õnneks ruttu unustas. Lisaks oli tal nüüd aeg asuda uue raamatu valmistamise kallale. Ameerikas kõrbesid esimesed pangad põhja, Eestis hakkasid uued valimised saabuma ja tema mehele pakuti üha vähem projekte kodumaal ja seega oli mees taaskord põhjanaabrite juures tegelemas järjekordse projektiga, seekord restaureeris ta plastikaknaid. Tähendab, käes oli aeg säästukokaraamatuks. Ta kartis, et ta perele see väga ei meeldi, kui ta oma katsetustes liiga säästlikuks muutub, kuid tema oskused võimaldasid ka nõnda maitsvaid toite valmistada, lisaks meeski naeratas rohkem toidule kuluvate kopikate vähenemist nähes.
Kargel kevadhommikul ootas tema ukse taga naabrinaine. Nad olid üldiselt head sõbrannad, kord nädalas oli too ikka Bireti juures mõnd uut alkoholivaba kokteili maitsmas või uudset porgandipirukat degusteerimas. Biret oli talle kinkinud ka oma kokaraamatu, signeeritult. Naaber küll kiitis raamatut, kuid tunnistas, et tal ei ole aega nii keerukaid võileibu valmistada oma viieaastasele pojale. Ta ise töötas tanklas pesulaoperaatorina, last hoidis vanaema, kelle värisevad käed jällegi nuga ei lubanud käsitseda. Seekord aga naabrinna ei tulnud imetlema Bireti kokandust. Tal oli nimelt jahmatav uudis, tema poeg oli eile hammustanud nende väikeselt kirjukarvaselt kassilt tüki kõrvalesta - seda kõige tõsisemate kavatsustega. Kohale kutsuti nii veterinaar kui ka kiirabi. Kass saadeti ruttu operatsioonilauale, ülikalli, kuid lihtsa operatsiooni käigus sai kiisuke oma kõrva enam vähem endises konditsioonis tagasi. Poisile tehti mao- ja ajuloputus. Isa käest sai ka nahatäie. Küsiti, miks ta kassi hammustas, ta ütles, kiisu mämm mämm.
Vanemad ei saanud aru, nende laps oli kasvanud vägivallavabas peres ja multifilmi kanaleid nende televiisoris polnud. Emale meenus aga, et ta oli valmistanud Bireti raamatu järgi pojale hommikul kassinäoga võileibu. Tal oli vaba päev ja võttis nõuks tegeleda kerge kokkamisega. Kuna pojale väga meeldib kassiga mängida, siis uskus, et seda tervislikku võileiba, mille üldpilt sarnanes kassinäoga, joonistatud kassinäoga. Poiss sõi rahus oma võileiba, kihistades jälgides, kuidas tema saiakiisu aina vähenes ja kõhukene hea tundega täienes. Naabrinnal lõi kõik selgeks ja ta rääkis selle loo ruttu oma mehele ära. Tema mees arvas, et Biret on selles vastutav. Hommikul helistas ta oma advokaadile ja naine läkski seda teatama oma kokatarist naabrile. Biret ei saanud aru. Ta ei saanud aru, milles on tema süüdi. Või kuidas selline asi sai juhtuda. Ja mida ta nüüd ette võtab. Ta helistas kirjastusse ja nad arvasid, et see on absurdne süüdistus ja lubasid teda aidata, ka siis, kui asi tõesti kohtusse läheb.
Umbes kuu aja pärast tuli pealinna uuselamurajoonist uus teada laste sooritatud vägivallakatsest oma lemmiku kallal, hammaste läbi. Maarajoonist aga saabus telegramm, et üks laps olla Bireti notsunäoga võileiva manustamise järel hakanud näksima seakõrvu. Tuli välja, et tegu oli pahaaimamatute inimeste kulinaarse väärtõlgendusega, ükski päris loom ei saanud vigastada. Kuid ka teise perforeeritud kassi tõttu Biret ei hakanud endale ise advokaati palkama, vaid püüdis valuraha ise maksta, sest ta tundis, et on vale teda süüdistada. Ta annaks neile raha lihtsalt kaastundest kohutava sündmuse puhul. Kohtusse minek oleks muutnud tema raamatu ametlikult ohtlikuks. Oma honorari oli ta juba ära jaganud ja hakkas uurima mehe rahaasju, et kas sealt on võimalik midagi toetusteks kõrvale näpistada. Ta logis end sisse mehe internetipanka ja leidis sealt kahtlaselt väikese kontojäägi. Mees oli veel Soomes ja pidi järgmine hommik laevaga saabuma kodumaale ja otsekohe koju sõitma. Biret vaatas konto väljavõtet ja nägi, et iga päev, kui mees välismaal viibis, oli arvelt maha leidnud umbes ühesuurune summa. Venemaale. See on kummaline, kas keegi on varastanud nende pin-koodid või need kuidagi üldse ära häkkinud. Ta ei julgenud midagi teha või helistada ja otsustas mehe ära oodata.
Järgmisel hommikul luges ta päevalehest järjekordsest lemmiku hammustamisest. Biret oli jälle teinud hommikusöögiks kaeraputru, sest kartis ka oma lastest äratada tundmatut viirust. Lastele see jälk toit ei meeldinud, kuid ema vaevatud nägu jättis vähemalt verbaalsed etteheited neilt ära. Ta peitis igaks juhuks oma raamatu ülemisele riiulile arhitektuurikogumike vahele. Ta ei saa aru, miks üks süütu ja lõbus tegevus võis juhtida selliste julmade arusaamadeni? Kas süüdistada võileiva sebrat või vihmapilvi? Milleni see kõik välja viib? Hullumiseni?
Pärastlõunal peatus hoovis perekonna uus Ford ja koju saabus pereisa. Mees võttis esialgu tassi kohvi ja palus naisel jutustada, mis vahepeal on juhtunud. Leetrid, kõhugripp, alandatud käitumishinne - see oli lapsed. Seejärel püüdis ta seletada mehele, et häkkerid on nende pangakontolt varastanud iga päev 600 krooni, tõenäoliselt. Mees ütles, et ei, need on minu väljaminekud, nii palju ju maksab vene litside piltide vaatamine internetis.
8. okt 2009
luuleminut
ma olen botoxi süstal
tasa
olen puudel
ma olen seksuaalne superstaar
: saadeikka käib?
: ei käi
: ma olen haiglaseriaali teine protagonist
ma olen COASTAL LAD’S WALTZ
ma olen recyco
laadija
ma olen chaneli lastelugude halva maitsega kriitik
na iken lovely pregnant Unicorn
ma olen twitteris
(j+mj)
tasa
olen puudel
ma olen seksuaalne superstaar
: saadeikka käib?
: ei käi
: ma olen haiglaseriaali teine protagonist
ma olen COASTAL LAD’S WALTZ
ma olen recyco
laadija
ma olen chaneli lastelugude halva maitsega kriitik
na iken lovely pregnant Unicorn
ma olen twitteris
(j+mj)
ulm
üks-hommik-vara, kui me läksime kooli nägime Taara pst lõpus ufot. mingi aja peale saime aru, et see on laternakuppel, lennanud teeäärse võrkaija vastu. Jah, ta oli oma kujult liiga funky, et sobida uhvoks. Sama päev õhtu-hiljem tulin koolist koju ja üks paarike tegi seal juures luukbuki-pilte. mingi hetk olin õues prügiviskamas, kui me majaeest jalutas mööda bohetsik, kelle oli kuppel kaenlas. ma mõtsin esiteks, et hea jobu, kuis ta ei tea, et see belongib meile beloved streedile, aga siis sain aru, et ta mässab, see on see tüüpiline liiklusmärk/hoiatussilt musthääv sisustustrend (so 2002). Täna, pea nädal hiljem tulin päeval koolist ja tabasin neoonvestis töömehe tõstukiga, kuplilugu oli ammu ununenud, aga kuna alatedlikult vaatan kõike mis neoon, tabasin tüübipilgu just kui ta kupli tagasi asetas. pidulik tunne oli.
7. okt 2009
väsimus, sihitus, uni
ehk K"lveipoja" kangelase käitumise tõlgendamisel on võimalus läheneda romaanipsühholgiililiste kääridega: tüübil oli masendus, kahetsus, haletsus...
a mis kõige tähtsam Kreutz` kirjutas selle sügavas frustratsioonis, et keegi seda ei osta.
a mis kõige tähtsam Kreutz` kirjutas selle sügavas frustratsioonis, et keegi seda ei osta.
laiatarbe ajakirjandus muga ei mängiks
informatiivsus, neutraalsus, kirjakeelsus -
tegin oma esimese katse ja eksisin kõigi nõuete vastu.
tegin oma esimese katse ja eksisin kõigi nõuete vastu.
Tellimine:
Postitused (Atom)