Katseklaasi kirjanik

Tema rõhutamata säravvalges toas ei olnud midagi üleliigset, kõik allus uutele loodusseadustele ja moodustas näilikult ühtse süsteemi. Valge värv seintel andis tõuke led-lampide helkele vinüülplaadimängija tolmukaitsval kaanel, mängija juhtmed näisid elustavate kanüülidenas, mis saavad toitvat sädevedelikku pakenduuest iMac'ist, pakkudes omalt poolt vastu fotosünteesitud orgaanilist muusikat. Ipod oli USB tehnoloogia kaudu healoomulise parasiidina klammerdunud arvuti väljundporti. Apple'i arvutile võis ta näida parasiidina, sest tal ei olnud meediamänguritest mitte mingisugust otsest kasu, too ainult imes - infot, muusikat, filme, sajandite vanuseid tekste, isegi energiat. Kuid lauaarvuti tundus tajuvat, milline terviklikkus moodustub nende vidinatega sümbioosis olles, ühtne välimus, ühtne tootedisainerite mõttelend, eelkõige aga projektijuhtide ja nõukogu liikmete enneolematu julgus.
Pahdeldatud küprok-seinad pakuvad kaitset õrnadele kaablitele või elektrijuhtmetele. Telefonivõrgukaabel on tõeline igand peremehe uue iPhone'i kõrval, kuid Maci arvuti 24 tundi võrgus hoidmiseks pole Elioni üpris kindlatele telefonikaablitele vastast veel antenn-õhk-vastuvõtja žanrist. Ka köögis oleva viimase mudeli LED valgustitega varustatud üliõhukesse hõbedasse televiisorisse toob digitaaltelevisiooni lihtne telefonikaabel. Selle kaua vastu pidanud leiutise kaasaja rakkesse panek on end ära tasunud, aastaid sosistatud interneti sissetoomine elektrivõrgu kaudu ei ole ikka veel teostunud. Tõesti, ennem hakkame me tarbime taastuvenergiat. iPhone aitab aga kõige muu vastu, uue põlvkonna, või ütleme... järjekordse Apple'i peale sunnitud perioodi, nutitelefoniga ei helistata ainult. Võib ainult imestada, et iPhone ei kasuta helistamiseks Eestis välja töötatud Skype tehnoloogiat. iPhone'ga saab olla arvutis iga kell ja igal pool, et kuulata, mängida ja suhelda, kas või muusikat luua. Lisada uut annest Orkutisse, nutikat tähelepanekut tweetida Twitteris ja seda lähemalt kommenteerida Facebookis. Kõik on kohal, aga mitte kedagit ei näe. See on pidu, kuhu kedagi pole kutsutud, kuid kõik havivad funni.
iPhone ei oska arvata, et tema looja on talle juba määranud koha elektrooniliste jäätmete surnuaial. Et tema tehisrakukestest tehakse mõne aasta pärast midagi uut, midagi, millega ta ise hakkama ei saanud. Kuigi ta saab selles väljamõeldises ju ometigi osalema, kui ta oskaks mõelda, siis ta võibolla isegi küsiks, miks ta ei tulnud selle uue funktsiooni peale ise. Õnneks ta ei mõtle ja loodus püsib pidevas muutumises. Tähendab tehisloodus püsib. Praegu näib iPad iPhone'ile naljaka korpulentse kaksikõena, kes küll sündis alles paar aastat õigest tähtajast hiljem. Kuid on selle võrra armsam, teda võetakse kaasa isegi voodisse, ja tema kiirgavasse silma vaadatakse palju suurema heldimusega, sest seal avanevad sajad lood minevikust või värsked uudised hetke pärast käes olevast olevikust.
Selles toas ei ole kohta tavalisele televiisorile. iMaci 27 tolline ülijahe monitor pakub konkurentsi klaasistatud aknale, millest avaneb vaade kaubamajastatud linna keskväljakule, klaas- ja peegelpindadele ning tukslevale inim-, raua- ja infovoole. Klassikalist televiisoripilti jälgitakse siin ainult köögis Samsungi led-televiisorist, kuid sealgi peab ta olelusvõitlust käepärase iPadi ja võileivaga püüdmaks endale rahutu inimpilk. Isegi röstri külgedelt pärinev peegeldus võib pakkuda konkurentsi, kuid enamasti jääb tema reflekteeritavaks kõrval hüppevalmilt seisev espressomasin.
Tuba on täis topitud - igasse nurka, avausse, diivani taha - kütkestavalt salapäraste valgustega. Led lambid on siin säravas kirkuses nii anonüümsed ja kindlameelsed, lihtsad valgusdioodid allutatakse erimoodi valgustama meie elu- või töökeskkondi. Dioodid topitakse erinevate nurkade alla kuplitesse meid üle valama murdliku loomuga väga säästliku valgusallikana. Kummalisel kombel on led lambid saanud tähtsaimaks leiutiseks valgustamise alal pärast hõõglampi. Mustamäe või Lasnamäe autotuunijate imetletud iluvidinast ja nende kriitikute naeruvääristusobjektist on tasapisi saamas täiel rinnal elamist väärtustav atraktsioon, mis aitab säästa loodust või raha. Ei olegi tegu ainult luksuskaubaga, led lampid valgustavad ka hubaseid linnatänavaid, hoides valitsejatele kokku sandikopikaid, et saaks riigihanke korras tellida üha uusi neljarattaveolisi SUVe.
Edukate tehismaterjalide või uudistehnoloogiate keskel näib endiselt arusaamatuna elektroonikafirma Technics toodetud grammofon, mille disain ja koostis on säilinud sellisena juba eelmise sajandi 70ndatest. Jääb tõsiasjaks, et isegi iMacis olev kõvaketas tarvitab sarnast tehnoloogiat, kuid kõvakettal on mahtu üle 1 terabaidi. Vinüülplaadil ainult 40 minutit heli, sedagi mõlema poole peale kokku. 40 minutit, see 400 megabaiti wav formaadis heli. Milline raiskamine, milline ruumiraiskamine. Vaadake ka neid kohutavaid närtsinud plaadiümbriseid. Õnneks on need varjatud Rootsi tehispuidust valmistatud Ikea eelmise kümnendi meediariiulisse kindlate uste taha. Siin on ju olemas iPod Nano, mis on umbes grammofoni helipea suurune, kuid mille kõvakettale mahuks vähemalt pool siinsest plaadikogust. Aga Apple ei ole veel aru saanud ühest asjast. Muusika on kõige inimlikum omadus üldse, kui meilt võetakse see viimane, oleme vist astunud küberajastust koguni üle. Vinüülplaat keerleb, seda on võimalik oma silmaga jälgida, see on väga elav, väga lähedane higistele muusikutele. Nagu te olete näinud youtubest Edisoni esimese helisalvestaja reklaamide rekonstruktsioone, kust kõlari kaudu kuvatakse justkui orkestri või muusikute või näitleja kujutis meie tuppa. Tänu fonograafile on orkester alati meiega ja meie toas. Oma iPodis aga ei liigu midagi, liiguvad ühed ja nullid mööda tehisajusid, neid tassivad edasi sipelgad, et tekitada meie kõrvas muusika. Kuid mikroskoobiga sa neid sipelgaid ei näe, ka ühtesid ja nulle ei näe. Nad on kuskil väga kaugel. Lõpuks muusikat enam ei kuulegi, märkad ainult ühtesid ja nulle, sisse ja välja. Ja siis ei ole enam midagi.

Selle maailma eest ei ole mõtet.

On õhtu hämarus toas, on tehisliblikad taandumas ööliblikaiks, meeleolu lendavate taldrikute roosakast helgist valgustatud lasnamäekorteris on tumedam, kui must samet, mis on juba aastaid tagasi tõmmatud Lauri vana klaveri peale. Viisijupid, mida poiss (17a) sündil (DX7) klimberdab on täna (13.02.`95) hale-nukrad. Päeval kerge pohmelliga bändikaaslaste seltsis lõõp-irvitades vaadatud romaani Elu ja armastus põhjustatud õõvastav teleekraniseering, milles kordus kuldkirjalise refräänsusega kaader murtud roosidest, milles tungisid halogeense visadusega esile pseudofilosoofilised kultustsitaadid kui jäätisepulgad, millelt kogu võimalik kunderalik kitškreem maha kraabitud, kriibib poisi rikutud hinge. Omamoodi rikutud on ka noormehe välimus: tema kaubamärgiks on kujunenud ta tuhkblondeeritud siilikas ning seksikad poosid.

Rikkumata on hetkel veel tema lumivalged nike Air jordanid ning tema tagurlik muusikamaitse, mida kroonib juba laste-muusikakooli-ajal soetatud ja nüüd seinale riputatud Jaak Joala vinüül. Eurodisko paadunud fänn Sten oli täna taas selle plaadi üle lolli kildu rebinud. Samas Tristam, kes nende tänaval räpib, valab ühtmoodi pasaga üle nii Otsakooli oksekotid kui ka Steni taolised diskopedekad. Tüübile mõeldes meenub, et too oli ju talle Kadaka turult uue NBA mängu toonud. Laurile hullult meeldib korvpall, oma lühikese kasvu tõttu peab ta aga leppima, et saab hiilgavaid visekid sooritada vaid puldi ning ekraani abil. Aga tegelikkus ongi koopia ja mäng, teab Lauri kuna on Meie Meele postmodenistliku nurgakest jälginud ning isegi sinna luuletusi saatnud. Nüüd, kui sõbrad on ammu lahkunud, julgeb poiss võtta Unustatud laulude kasseti ning kuulab kaasaümisedes Butterfly-d. Lauril on imeline hääl, ta ei hoia end tagasi, kerib laulu algusesse rewind,stop.play: ning laulab nüüd kõlavalt kaasa, kuniks tolle idüllilise helivoolu katkestab ülal korteris elav klaverikunstnik hullunult radiaatori vastu tagumisega. ok eject, ei stop, eject. krt nii läheb ju makk rikki.

Too väidetav virutoos-mees, Timm, ei oska ise absoluutselt normaalselt mängida, selles on Lauri, Sten, glam-metalist Koit, grungenooruk Joakim ja loomulikult Tristam, niivõrd kuivõrd nende eluvaated lahknevad, ühel arvamusel. Lauri istub laua taha, millele on kleebitud kohaliku poplehe halvastkvaliteedga tuhme ja laiapikselisi väljalõikeid läikivast Boy George`st ja unustamatust Spandau Ballet`st ja uinub kustumatust tähesärast unistades. Unes näeb ta telesaatet, kus punkar Arco nende trepikojast (krt. 3) kõneleb pateetiliselt, kuidas ta istus Lennujaama kohvikus ning nägi läbi oma oranžide raybanite, kuidas noorukid alles hakkasid popstaatislist kuju võtma ja mille vaheklipis näidatakse Laurit ja Steni kellegi tundmatu punapeaga helesinises dressis kusagil Miamis sulgpalli mängimas. Sujuvalt muutub kogu seltskond ansamblit Duran Duran imiteerivaks udukoguks /Ma mõistsin siis, et nende poiste päralt on tulevik!/ kõlab taas Arco riukalik-kile hääl, mis on rõvedas vastuolus pastelse boibändiga. Sensatsiooniline saatejuht mdm butterflauna on noormees-number-3-e vastusega rahul ning pseudoliigutatud. Raju Arco osutub ka stuudios istuva lillelises kleidis koolutatud tukga malbe neiu väljavalituks. Lauri ei taha näha, kuidas nood kaks õnnelikku võidavad reisi Sillemäele ning avab vastumeelselt oma silmad.

Oma kirjutuslaua taga Lauri tavaliselt ei maga, vaid loob laule. Täna tunneb ta siiski, et see fanaatiline unänägu on kuidagi fatalistlik. Tema geelitatud peast käib läbi tabav tuleviku tõdemus -pagana punkarid rikuvad taas kogu võlu - ning segunenud hirm ja rõõm suunavad ta mõtted võlunootidelt taas päeval nähtud telelavastusele, mille läbivaks noodiks oli traagiline armastus. Lauri on oma mukitud välimuse tõttu õnnelikult armunud igasse kaunitari keda ta piljardisaalis, Hollis, Dekis, koolis või tänaval kohtab, mistõttu oma algelisse loomingusse peab ta sügavuse huvides süstima telkust nähtud draamat, loomulikult mitte Venetsueela seebikaid ja reisisaateid, vaid midagi kaalukamat nagu kohalike lavastajate loomingut varasemast kümnendist.

Seetõttu tekivadki poiste hilisematesse hittidesse shabloon-teatraalsed mõtlikud poosid ja ansambli riietusstiili ülepingutatud soliidsus. Kahju muidugi, et noormees ei taipa Meie Meele trendikirjanduslikke nippe oma poplugude monotoonsesse koesse sisse pikkida, nii võiks ta saavutada ta midagi revolutsiooniliselt liigutavamat kui intelligentsuse pretensiooniga kümnendihaibibändi liider ja aastaid hiljemgi süütaks loomeinimesed Juhan Liivi Sünguse Altaril eksperimentaalpianist Timo mälestamise kõrval küünla ka teismelise Lauri teeseldud masendushoogude pühitsemiseks.

Katusevaringus Airi kontserdi ajal jäi kadunuks 4 plaadipoemüüjat

Nokia kontserdimajas toimus katusevaring, lund oli liiga palju sadanud ja küprokk lagi ei pidanud koormusele vastu. Majas oli sel ajal sadu muusikahuvilisi kuulamas Prantsuse popansamblit Air. Kohale tõttasid meie ajalehe reporter ja fotograaf. Vaatepilt on kohapeal hirmuäratav: segamini on raamprillid, disainer ridikülid, võidunud bändisärgid, medikad, hiina ketsid ja poppersi purgid. See on kõik, mis on maha jäänud katusevaringu ohvritest. Mõned pääsesid eluga, mõned löödi oimetuks, mõned veedavad veel aega rusude all. Ringi jalutades sündmuspaigal tegime juttu omal jalul käivate inimestega.

Õnnetuse ajal WC'd külastanud helesinises t-särgis Ott, kes mängib kohalikus folkpoppbändis kitarri, aga muidu fännab Radioheadi, ei jaksa ära imestada: "Eks ma olen Airi kuulanud algusest peale, aga mulle need viimase plaadi asjad ei meeldi. Kustutasin isegi oma kõvakettalt täitsa ära. Nende viimaste lugude ajal oligi hea mujal käia, baaris kesvamärjukest maitsta, või käimlas ära käia. Just istusingi potil, kui kuulsin, et bänd on vist oma lugu ümber arranžeerinud, mingi huvitav noise ja mürin tuli sisse. Alles väljumisel panin tähele, et uks käib raskelt. Hea, et ise ellu jäin. Eks kohtukeiss on soojas. Oleks tahtnud ju Sexy Boy ka ära kuulda, aga see neil tavaliselt lisalugudes. Kuramus, ma ütlen! See hea lugu, annab samastada!"

Prantsuse elektroonikaduot soojendanud Eesti esisynthpopi ansambel P0pidioti liikemed oli õnnetuse ajal juba kodus. "Bändi poisid on kõik pereinimesed, abielus ja lastega. Ei olnud neil aega jääda sinna groupie'dega hööritama. Lahkusid kontserdimajast juba enne Airi algust," andis meile teada bändi pressiesindaja.

Eluga on pääsenud kergelt volüümikas 23 aastane Merike, kes räägib, et ta avastas Airi muusika 7 aastat tagasi filmist "Virgin Suicides". "See muusika sobis nii hästi sinna, mulle täitsa meeldis see film, hakkasin isegi suitsiidi vastu huvi tundma. Näete!" Merika näitab meile oma lõigutud käsivart. "Imestate, miks ei ole ühtegi haava randmetel? Eksole, ma ju ei teadnud, kus need veenid on, kust peab lõikama. Ükskord tahtsin end ära tappa, sest mu eks oli meie privaatseks kasutuseks mõeldud intiimfotod netti üles laadinud. Hiljem hakkas lõikumine niisama meeldima. Leidsin ka netist saidi, kuhu suitsiidsed tüdrukud panevad oma alastipilte. Endiselt pean suitsiidiplaane, tunnen nüüd oma veene, kuid ootan õiget hetke." Merika hakkab naerma: "Näiteks tahtsin Air'i ära näha, oli päris vägev show. Jumal tänatud, et ma sellest õnnetusest ikka eluga pääsesin... oh, wait!" Merike lehvitab ja lahkub meie reporteri juurest kergelt longates.

Kadunud rusude alla on hetkel veel 4 Laseringi muusikakaupluse müüjat. Kommenteerib Laseringi juhataja Maarika Ots: "See on kahetusväärne kaotus. Kuid ei ole õnnetust ilma õnneta. Tööturule on seega jõudnud neli vaba kohta. Meil on järjekorras päris mitu muusikanohikut, kes ei saa tõesti kusagil mujal tööd. Esiteks on nende kõrvadest võimatu eemaldada iPodi mp3 mängijat, nad ei saa ju osaleda töövestluselgi - kujutage ette, nad ei kuule küsimusi! Meie ise teeme valiku puhtalt itunesi playlisti põhjal."
Palusime kommentaari ka Tallinna ainsa vinüülplaadikauplusepidajalt Indrekult: "Tõepoolest, kurb juhtum. Kuid pange tähele, et kadunud on ainult cd-plaatide müüjad, mitte ükski meie kaupluse töötajatest pole rusude all. Jumal kaitseb vinüüli!" Indrek lisas natuke hiljem, et neil olid küll tasuta pääsmed kontserdile, korraldaja olla nendega maksnud ühe haruldase Elton Johni vinüüli eest. Nad ise olid aga sel ajal Lagedil ühes metsatalus kontrollimas vihjet, et ühe vanamutikese kuur olla täis Ida-Saksa rokkmuusikat mint-konditsioonis vinüülidel.

Kadunud on ka 28 sekretäri, 13 kindlustusagenti, kaks seltskonnadaami, 4 pangajuhti, 10 poplauljat ja -lauljatari, 5 veebiärimeest ja kaks butiigipidajat. Üks pangajuht on ka peale kontserti aktiivselt tweetinud, väidetavalt hoiab ta end elus tooli alt leitud popkorniga. Kuid õnneks on trendiinimeste kaotus siiski marginaalne. Suuremat kaotusmuret tunneb aga avangardmuusikute subkultuur, mille mõlemad liikmed on täielikult rusutud. Nimelt ka üks avangardmuusik on kuulutatud kadunuks, keegi küll teda ei tunne, aga tema bändikaaslane mängis oma laptopist üheminutilist helijuppi, kus kadunud muusik pidavat mängima trumme.

Arvati ka rusude alla jäänud endist indiblogijat Martinit. Sest keegi teda ei näinud kuskil nurgas omaette seismas ja sündmust pealt jälgimas. Ta sõbrad olid talle helistanud mobiilile, kuid keegi ei vastanud, mis pani surmaotsust kiiresti langetama. Paar tundi hiljem siiski saadi vastus Martinilt. Ta olla esimesel korrusel vaadanud Aktuaalset Kaamerat ja OPi, telefon aga jäänud üles kirjutuslaua peale. Kontserdile tal ei olnudki plaanis minna, sest tal pole raha. "Ja Air ei ole nagunii minu muusika. Ei ole piisavalt indie." Hiljem eravestluses tunnistas ta, et jättis blogimise, sest läks kohalikku plaadileibelisse tööle ja arvas, et tema blogi usaldusväärsus võib kannatada selle all ja muutuda kallutatuks. Ta lisas ka, et ta indit enam ei kuulagi, nüüd on tema huvialaks Nõukogude mägirahvaste popmuusika.

Imestatakse ka, et varingust on pääsenud mitmed kriitikud nagu V*lner V*lme, Tr*st*n Pr**mäg* ja H*r*ldh**k, kuid ei mingit elumärki T*nis K*hust ja Niim Sestorist või J*n*r *l*st. Birk Rohelind oli ka facebookis märkinud, et ta mängib Genialistide Klubis revival hispaania diskot aastatest 1991-94. Irvhambad muusikaportaalis Pada7 on juba tähele pannud, et lõpuks on õiglus maa peale tulnud, mitte muusikat teinud kriitikud ei saagi enam leheruumi arvustuskülgedel. Kommenteerib aksel: "Arvan, et muusikakriitik peaks olema ise muusikat teinud, et üldse muusikat kriitiseerida. Sest muidu ei tunne ta ju üldse oma ala."

Loodetavasti likvideeritakse varing kiiresti. Kuu aja pärast peaks ju samas kohas näha saama muusikali Evita ja Marillioni mitteakustilist spektaaklit. Ei ole mõtet kohalikke muusikafänne rohkem kurvastada.

Välisajakirjanduse põhjal mugandanud M. K.

http://www.theonion.com/content/node/27870

roosikrantsi harukontori eesruumis

Minu ees seisab tumedate pikkade juustega nahktagis väiksemat kasvu naine. Ta paneb automaati kaks pakki raha. See võtab aega, aga mis ei võtaks. See on tavaline järjekord. Ta võtab kviitungi ja kaardi. Pöördub minu poole, ütleb: "Palun vabandust, et nii kaua pidite ootama." Kergelt naerma puhkedes: "See on üks õudne masin!" Ütlen naerdes: "Pole hullu!" Mõtlen, et vähemalt automaat võtab raha vastu ja ma ei pea minema kontorisse või Tornimäe peakontorisse. Eile nt. Rocca al Mare keskuses automaat oli jälle suletud. Muidu täiesti normaalne pank, aga miks on pühapäeviti sissemakseautomaat suletud. Mis mõte sel automaadil siis üldse on. Panen kaardi masinasse, pin-koodi, avaneb luuk, panen sisse pataka raha, mida ma enne üle ei loe, kuid mis hilisemate meenutuste käigus osutub 8000 krooniks. Hakkab kolisema ehk raha lugema. Ekraanile tuleb kiri: "Tõrge raha lugemisel". Seejärel tekst "Suletud". Midagi ei muutu.
Eee, kas ma jäin just mitmest tuhandest kroonist ilma? Vaatan sularahaautomaadist kontojääki ja mul ei ole 8000 krooni arvel, vaid 453 krooni. Õudne masin, indeed.

viru keskus

Ta ütleb, et kui magada kellegi teisega, siis see ei ole petmine, vaid kaitsevahendite testimine