olen võtnud endale südameasjaks
surra enne 30ndat eluaastat südamerabandusse
12. dets 2010
3. dets 2010
24. nov 2010
t-coats
mõtle, kui tuleb välja, et Tcoats on jaapanis umbes nagu tätte ja matvere. ja siis me laulame kaasa. pärast kirjutame, et isegi ebapiinlikult oli härras lõpuks.
kas oli ikka.
kas oli ikka.
23. nov 2010
nois nois pois
Teen bändi. Esinemise saan T-lt O popi peol esinema, talle enne lindistusi ei anna, lihtsalt sõbramehe poolest lubab mängima. Pressiteades kirjutama, et oleme kõik gruupid ja meid mõjutavad Stereolab, Stockhausen, Nyman, Muslimgauze, Beatles jne.
Bändi kutsun H ja K nad pidid nagunii bändi tegema, aga kindlasti ei tee, nii et ma kaasan. Mina olen mingite sämplerite, arvuti, pedaalide, süntidega ja Korg Minitroniga. Helin on vokaalil ja ta võiks mingit pilli ka mängida, bassi või ka sünti, mulle meeldiks küll kui keegi bassil ilusaid müraseid noote võtaks. Kaarel võtab seda, mis tahab, võibolla taob midagi, või teeb müra, kontaksmikrofonidega, krutib midagi.
Enne kontserti teeme muidugi proovi enne. Enne kontserti ei tohi ükski aim meie muusikast välja jõuda. Saundtsekis mängime lihtsalt suvalisi pille, teeme nt. mingi suvalise standard loo jazz-klassikast ja siis kontrollime lihtsalt, kas mingi elektroonika töötab. Siis laivis võiks välja näha nagu ilus indibänd, seista ja siis ma hakkaks mängima Junosti peal mingit ilusat käiku, selline stereolabilik ja siis läheks kõik korraga kõvaks, H karjub läbi efektide angstist lähtuvaid tekste, K kolistab, ma veel natuke jätkan sama käiku, kuid see kaob kõike alla, sest ma samal ajal olen vajutanud mõned toonid korduma, mis on juhitud läbi pedaalide. Kõik see lõpeb sellega, et lõpus tuleb ilus indiepopi lugu, mida H laulab.
Bändi kutsun H ja K nad pidid nagunii bändi tegema, aga kindlasti ei tee, nii et ma kaasan. Mina olen mingite sämplerite, arvuti, pedaalide, süntidega ja Korg Minitroniga. Helin on vokaalil ja ta võiks mingit pilli ka mängida, bassi või ka sünti, mulle meeldiks küll kui keegi bassil ilusaid müraseid noote võtaks. Kaarel võtab seda, mis tahab, võibolla taob midagi, või teeb müra, kontaksmikrofonidega, krutib midagi.
Enne kontserti teeme muidugi proovi enne. Enne kontserti ei tohi ükski aim meie muusikast välja jõuda. Saundtsekis mängime lihtsalt suvalisi pille, teeme nt. mingi suvalise standard loo jazz-klassikast ja siis kontrollime lihtsalt, kas mingi elektroonika töötab. Siis laivis võiks välja näha nagu ilus indibänd, seista ja siis ma hakkaks mängima Junosti peal mingit ilusat käiku, selline stereolabilik ja siis läheks kõik korraga kõvaks, H karjub läbi efektide angstist lähtuvaid tekste, K kolistab, ma veel natuke jätkan sama käiku, kuid see kaob kõike alla, sest ma samal ajal olen vajutanud mõned toonid korduma, mis on juhitud läbi pedaalide. Kõik see lõpeb sellega, et lõpus tuleb ilus indiepopi lugu, mida H laulab.
20. nov 2010
maailmarahvad
kunagi käis meil koolis esinemas mingi soomeugri rahva tantsutrupp, see toimus saalis, mingid klassid kamandati seda vaatama. see oli päris tore ja hoogne, tehti igast laule ja tralli. isegi elati kaasa, plaksutati, naerdi, võibolla vaadati liiga suu lahti. tundus positiivne.
pärast seda, tõenäoliselt järgmine päev, pidas huvijuht maha hurjutuse, vist igale klassile eraldi. et nii ei tohi teha, ahvivaimustusega vaadata, ega nad tsirkusekarud polnud. vaid esindasid ja esitasid oma rahva traditsioone, mida peaks tõsiselt võtma. tollal jäi see isegi arusaamatuks, et kui meeldis, miks ei võiks seda välja näidata. muidugi aja pikku olen sellest aru saanud ja seik ikka meenub.
täna tenniscoatsil tundsin samamoodi kui kooli huvijuht.
pärast seda, tõenäoliselt järgmine päev, pidas huvijuht maha hurjutuse, vist igale klassile eraldi. et nii ei tohi teha, ahvivaimustusega vaadata, ega nad tsirkusekarud polnud. vaid esindasid ja esitasid oma rahva traditsioone, mida peaks tõsiselt võtma. tollal jäi see isegi arusaamatuks, et kui meeldis, miks ei võiks seda välja näidata. muidugi aja pikku olen sellest aru saanud ja seik ikka meenub.
täna tenniscoatsil tundsin samamoodi kui kooli huvijuht.
19. nov 2010
servataguse muusika - laupäev.
Tallinnas Pikal tänaval East galeriis toimuvad juba mõnda aega eksperimentaalse muusika üritused, korraldab üks ülitegev austraallane. Aga ma ei jõua igal pool käia, ja kes viitsibki, mingi välismaalane teeb, las olla üksi. Ei, ma ei ole rassist - pigem ei mõista ma võõraviha (ka nende viha võõraste vastu, kes meid vihkavad). Nüüd võttis mees kätte ja korraldas koguni festivali. Minu arust on ta üldse tabanud ära selle, millega võiksid kohalikud tegeleda. Ehk siis kutsuda esinejaid lähinaabrite juurest, Soomest ja Baltikumist. Sest transport oleks ju tegelikult tühine. Aga nagu ma aru saan, ei julgeta liiga palju soomlasi kutsuda, sest kohalikud väsivad ära. My ass.
Ise ma ju ei ole väga kolistamise, müra ja eksperimentaalsuse sõber, aga meeled võin ma ikka vahel lahti hoida. Nii et seekord tundus üks päev olema huvitav ka minu jaoks, üks huvitav Eesti ansambel, keda polegi ammu näinud, siis üks põneva nimega soomlane ja teised võib ju ka ära vaadata.
Olin festivalile eeskujulikult kohal 25 minutit peale välja kuulutatud esimese esineja aega, nii et sain veel oma tunni oodata. East on päris väike, nii et terve kontserdi võis ära istuda. Esimesena tegid meie omad parimad pojad - ja mulle meeldis. Kleis mängis aegajalt Luarvik Luarvikutest tuttavaid sündikäike, või pigem ikka progemaailmast, millele peale müristas ka ja rütmi vajutas, millega koos teine mees müra tegi ja isegi trombooni puhus. Kõik kõlas küll vaoshoitult, aga veenvalt, kokkumäng oli hea.
Siis oli keegi Lätist, see pidi vist paganlik olema, muusika olid teinud tõenäoliselt üks mees ja naine, kuigi mees vaatas pealt ja naine tegi show'd, oli kostüümis. Seinale näidati ka muusikapaladega kokku pinevat videopilti. Etteruttavalt peab kiitma just viimast, sest see hoidis tõesti meeled ärksad ja andis pidepunkti selles kohati liiga eemale uitavas muusikas. Elektroonilised taustad olid päris hästi ja huvitavalt komponeeritud, lisaks oli huvitav, et naturaalselt lisati sellele peale erinevaid rütmilisi, korudvaid ja staatilisi laivelemente, tamburiin, trummilöök, ksülofon. Aga kahjuks jäid kõik muusikalised osad ühismaailma saavutamata. Tähelepanu pendeldas eri osade vahel, nii et lõpuks tuli haarata kinni videost. Kahjuks kestis ka laiv liiga kaua.
Siis tuli üks mees oma lõikelaua ja köögiriistadega, mis kõik olid elektripistikusse topitud ja hakkas ragistama. No tegu oli pesuehtsa noisiga ja kuradima hästi kõlas. See oli ikka täielik diskopidu. Väga orgaaniline, millele aitas kaasa soomlase energiline liikumine, mis ei olnud ettekavatsetud, vaid puhtalt tema tööd markeeriv.
Võis arvata, et see laiv pani Kreatiivmootoril suu täis, aga nad tõenäoliselt ei mõelnud sama moodi. Igatahes soome trummar ja Kreatiivi front man Roomet kindlasti siiski jagasid mineid ühiseid arusaamu. Kahjuks jäi sel kevadel Kreatiivmootori laivid nägemata ja ei näinudki nende palju kiidetud uut kava. Uus albumgi on ju (väidetavalt) popim. Kontserdil tuli välja mõned inimesed igatsevad taga seda, kui Kreatiivmootor oli kaks cd-r'i, mida pühendunud kuulata said. Või see aeg, kui Roomet sai tuttavaks igaühega, kes oli bändi näinud või kuulnud. See on pühendumus. Roomet on ka pühendunud laulja, lisaks on tal nüüd mängimiseks kasutada üks sämpler/luuper, et oma häält ka robotitega jagada. Nii, esimese loo järgi tundus tegu olevat Eesti oma Kid Creole & Coconutsiga, sama funky latin feeliga lugu ja sama hullumeelne laulja, ainult, et natuke rohkem. Me Eestis ju raha ei loe. Siis sai kuulda üht uut lugu. Ja Helikopterit, mida vihatakse. Ja kuuldavasti jäeti mõned hitid mängimata, sest muidu nad ei oleks sobinud eksperimentaalfestivalile. Bänd oli muidugi suur, sinna väiksesse saali eriti mahtunud ära. Tõeline "big bänd", tsiteerides sõpra. Väga tore, rohkem emotsioone ei mäleta. Jumal tänatud, "Pruudi isa" ei olnud, mis oli hoopis kurb, sest see pole enam see.
Siis jõudis väga ruttu üks ilus pikk poiss panna üles oma muusikaseadmete pargi, aga tundus vist kohatu liiga ruttu alustada. Igatahes varsti ta sai seda teha. Barry Andrewsin Disko oli artisti nimi ja stiiliks oli opium lounge, mis muidugi nalja pidi valmistama, aga ma olin juba varem kuulanud ja mulle meeldis see, veits krudisev electronica pop ja lisaks veel lauluga soome keeles.minu arust see just ideaalne variant. Ahaa laiv oli ka supertore ja armas, laulusõnad olid ägedad ja casio pop kõlas lõpuks maitsekalt. Selle aasta lahedaim laiv.
Järgmisena oli Leedu akt, väike tüdruk ja reivipoiss, tegid poolpidust drumnbassreivi. Tundus tore, aga vale aeg ja vale koht.
Pärast hakkasin mõtlema, et see oli üks tore üritus, kohal olid inimesed ainult muusika pärast, kuulati ja ei räägitud. See tuletas meelde need vanad head ajad meelde, kui käidi üritustel, kus nägid sõpru, kuulati muusikat ja tunti hästi. Inimesed käisid ilusasti riides, sest nad käisid nii, mitte et nii pidi. Kui võis esineda mingi lahe bänd Soomest ja igasugused Eesti kompuutritega nohikud. See oli alles 6-5 aastat tagasi.
Ise ma ju ei ole väga kolistamise, müra ja eksperimentaalsuse sõber, aga meeled võin ma ikka vahel lahti hoida. Nii et seekord tundus üks päev olema huvitav ka minu jaoks, üks huvitav Eesti ansambel, keda polegi ammu näinud, siis üks põneva nimega soomlane ja teised võib ju ka ära vaadata.
Olin festivalile eeskujulikult kohal 25 minutit peale välja kuulutatud esimese esineja aega, nii et sain veel oma tunni oodata. East on päris väike, nii et terve kontserdi võis ära istuda. Esimesena tegid meie omad parimad pojad - ja mulle meeldis. Kleis mängis aegajalt Luarvik Luarvikutest tuttavaid sündikäike, või pigem ikka progemaailmast, millele peale müristas ka ja rütmi vajutas, millega koos teine mees müra tegi ja isegi trombooni puhus. Kõik kõlas küll vaoshoitult, aga veenvalt, kokkumäng oli hea.
Siis oli keegi Lätist, see pidi vist paganlik olema, muusika olid teinud tõenäoliselt üks mees ja naine, kuigi mees vaatas pealt ja naine tegi show'd, oli kostüümis. Seinale näidati ka muusikapaladega kokku pinevat videopilti. Etteruttavalt peab kiitma just viimast, sest see hoidis tõesti meeled ärksad ja andis pidepunkti selles kohati liiga eemale uitavas muusikas. Elektroonilised taustad olid päris hästi ja huvitavalt komponeeritud, lisaks oli huvitav, et naturaalselt lisati sellele peale erinevaid rütmilisi, korudvaid ja staatilisi laivelemente, tamburiin, trummilöök, ksülofon. Aga kahjuks jäid kõik muusikalised osad ühismaailma saavutamata. Tähelepanu pendeldas eri osade vahel, nii et lõpuks tuli haarata kinni videost. Kahjuks kestis ka laiv liiga kaua.
Siis tuli üks mees oma lõikelaua ja köögiriistadega, mis kõik olid elektripistikusse topitud ja hakkas ragistama. No tegu oli pesuehtsa noisiga ja kuradima hästi kõlas. See oli ikka täielik diskopidu. Väga orgaaniline, millele aitas kaasa soomlase energiline liikumine, mis ei olnud ettekavatsetud, vaid puhtalt tema tööd markeeriv.
Võis arvata, et see laiv pani Kreatiivmootoril suu täis, aga nad tõenäoliselt ei mõelnud sama moodi. Igatahes soome trummar ja Kreatiivi front man Roomet kindlasti siiski jagasid mineid ühiseid arusaamu. Kahjuks jäi sel kevadel Kreatiivmootori laivid nägemata ja ei näinudki nende palju kiidetud uut kava. Uus albumgi on ju (väidetavalt) popim. Kontserdil tuli välja mõned inimesed igatsevad taga seda, kui Kreatiivmootor oli kaks cd-r'i, mida pühendunud kuulata said. Või see aeg, kui Roomet sai tuttavaks igaühega, kes oli bändi näinud või kuulnud. See on pühendumus. Roomet on ka pühendunud laulja, lisaks on tal nüüd mängimiseks kasutada üks sämpler/luuper, et oma häält ka robotitega jagada. Nii, esimese loo järgi tundus tegu olevat Eesti oma Kid Creole & Coconutsiga, sama funky latin feeliga lugu ja sama hullumeelne laulja, ainult, et natuke rohkem. Me Eestis ju raha ei loe. Siis sai kuulda üht uut lugu. Ja Helikopterit, mida vihatakse. Ja kuuldavasti jäeti mõned hitid mängimata, sest muidu nad ei oleks sobinud eksperimentaalfestivalile. Bänd oli muidugi suur, sinna väiksesse saali eriti mahtunud ära. Tõeline "big bänd", tsiteerides sõpra. Väga tore, rohkem emotsioone ei mäleta. Jumal tänatud, "Pruudi isa" ei olnud, mis oli hoopis kurb, sest see pole enam see.
Siis jõudis väga ruttu üks ilus pikk poiss panna üles oma muusikaseadmete pargi, aga tundus vist kohatu liiga ruttu alustada. Igatahes varsti ta sai seda teha. Barry Andrewsin Disko oli artisti nimi ja stiiliks oli opium lounge, mis muidugi nalja pidi valmistama, aga ma olin juba varem kuulanud ja mulle meeldis see, veits krudisev electronica pop ja lisaks veel lauluga soome keeles.minu arust see just ideaalne variant. Ahaa laiv oli ka supertore ja armas, laulusõnad olid ägedad ja casio pop kõlas lõpuks maitsekalt. Selle aasta lahedaim laiv.
Järgmisena oli Leedu akt, väike tüdruk ja reivipoiss, tegid poolpidust drumnbassreivi. Tundus tore, aga vale aeg ja vale koht.
Pärast hakkasin mõtlema, et see oli üks tore üritus, kohal olid inimesed ainult muusika pärast, kuulati ja ei räägitud. See tuletas meelde need vanad head ajad meelde, kui käidi üritustel, kus nägid sõpru, kuulati muusikat ja tunti hästi. Inimesed käisid ilusasti riides, sest nad käisid nii, mitte et nii pidi. Kui võis esineda mingi lahe bänd Soomest ja igasugused Eesti kompuutritega nohikud. See oli alles 6-5 aastat tagasi.
27. okt 2010
trükikoda "ühiselu"
Ma imetlen Linnaraamatukogu töötajate viisakust, juhatada neutraalsel ilmel kätte "oskar /vilde/ või /waild/ ma ei tea, mingid muinasjutud". Vahepeal põlvitasin romantika riiulute vahel (neid on seal 4 ! + eesti omad), tulin tagasi saali hetkel, mil` vanem raamatukogu tädi täiesti muuseas ütles, et viis krooni ja viis senti on "Täiusliku seksi saladuste" eest. Mitte et ma nüüd üleolev oleks: võtsin ise tui hirve "per musica ad astra" (can`t get anymore klish?), Tudengielu sarjast toakaaslaste loo, jne. Piinlik oli tagastada eelmise hooaja niitshe (mõtsin, kui tädi muigama hakkab, siis ütlen, et koolis kästi).
Ning raamatusoovitus:
"Britton tegi veel paar loidu katset mind nurka suruda ja läks oma frustratsiooni inglise filoloogia õppehoones ülemastme üliõpilaste peal välja elama"
"Uue põlvkonna üliõpilasi ei ole ühte koondanud Vietnami sõda, neid hoiab koos koshmaarne hirm jääda ilma võimalusest kanda moekunstnike kavandatud rõivaid ja elada eriprojekti järgi ehitatud majas"
"Kägistatud kirekirjanik" on lahe lugu autori surmast, jagatud autorsusest, vääritutest õppejõududest, õnnetust puudlist ja no äffens täiega tuule vari, aga 1987+ ülieduka sopakirjaniku pseudonüüm loos on Azalea Twilight.
15. okt 2010
dääm
Mind hakkas peale saleda ja kraaplikult moodsa bioloogia õpetaja kummitama üks daam. See oli siis, kui me veel Lasnamäel elasime. Kui päevasel ajal 5-bussiga linna sõita, võis sattuda temaga ühele nubrile. Meriväljast mööda sõitev viisbuss sisaldas tihti kõvahäälega endaga rääkivaid usu- , poliitika jm hulle. Aga ükski neist polnud meie peatusest, ega ka nõnda regulaarne. Tädi oli alati jumala ägedalt riides: ntks valge kuldtikanditega seelik, korvtallaga plartformkingad, helsinine kehasse töödeldud kripleenjakk ning värvitud punased juuksed väljakeeratud soengus. Ülemäärast meiki ta ei kandnud. Meie arust oli ta kordades kenam, kui busse täitvad triibutatud poisipeadega venelannad. Ta võis olla midagi 70aastane ning ka ta stiili-elemendid kombineerusid mu peas ka 70ndate aastate ümber. Ta rääkis alatihti iseendaga, suhteliselt vaikse häälega. Osaliselt oli ta jutt suunatud temast väljaspool olevasse. Peatuses võis ta muuses putkast kõrrejooki ostva tibi kohta öelda, et see küll kena seelik pole, otseselt tibi poole pöördumata ja nagu omaette. See oli vahel naljakas.
Aga bussisõidu ajal hakkas ta erutatult rääkima mingeid olnud juhtumeid, kui tema segase võitu kõnemaneerist läbi tungida või seda just möödaminnes sõidu vaiksematel kohtadel kuulata, näis et tema kodus toimuvad päris hirmsad asjad. Jutt kõlas umbes nii; ma siis läksin, ja siis käskisin ja tema tema võttis püssi ja nemad lasivad nemad maha, ja siis..(mingit ühte segast sündmust kordas ta järjest). Ta võis vabalt jutustada ümber eelmine õhtupoolik näthud pahelist seebikat, millesse ta ise oma mõtetes osalisena sisse oli elanud. Loomulikult oli ta haige, aga temas oli paljugi respekti tekitavat. Vanenemine ei tundunud üldse hirmus. Ta ntks ei pidanud ostma putakst Kroonikat ja Seltskonda (tav` mutid ostid mõlemad ajakirjad, I never figured out why) - ta oma mõtted olid pahaendelisemad. Tal polnud vaja lapsi ega sõpru - ta rääkis kõigiga vabalt. Tal oli oma stiil ja ta kandis selle välja. Tartu omad teavad kindlasti paraleele tõmmata Agnesega, kes oli kraadides malbem, naeratas omaette, korjas lehti, külastas tasuta kultuuriüritusi, kuid nüüdseks pildilt kadunud? Oleks vinge kohtata seda punapäist laterdajat bussipeatuses uuesti. juhuslikult. tähelepanelikumalt. aupkalikumalt. Bioloogiaõpetajast, kes toona tundus soo late 80s oli moeeri 90ndate lõpu naiseajakirjas NAINE, me paraku lugesime toona stiinat ega mõistnud klassika võlu.
Aga bussisõidu ajal hakkas ta erutatult rääkima mingeid olnud juhtumeid, kui tema segase võitu kõnemaneerist läbi tungida või seda just möödaminnes sõidu vaiksematel kohtadel kuulata, näis et tema kodus toimuvad päris hirmsad asjad. Jutt kõlas umbes nii; ma siis läksin, ja siis käskisin ja tema tema võttis püssi ja nemad lasivad nemad maha, ja siis..(mingit ühte segast sündmust kordas ta järjest). Ta võis vabalt jutustada ümber eelmine õhtupoolik näthud pahelist seebikat, millesse ta ise oma mõtetes osalisena sisse oli elanud. Loomulikult oli ta haige, aga temas oli paljugi respekti tekitavat. Vanenemine ei tundunud üldse hirmus. Ta ntks ei pidanud ostma putakst Kroonikat ja Seltskonda (tav` mutid ostid mõlemad ajakirjad, I never figured out why) - ta oma mõtted olid pahaendelisemad. Tal polnud vaja lapsi ega sõpru - ta rääkis kõigiga vabalt. Tal oli oma stiil ja ta kandis selle välja. Tartu omad teavad kindlasti paraleele tõmmata Agnesega, kes oli kraadides malbem, naeratas omaette, korjas lehti, külastas tasuta kultuuriüritusi, kuid nüüdseks pildilt kadunud? Oleks vinge kohtata seda punapäist laterdajat bussipeatuses uuesti. juhuslikult. tähelepanelikumalt. aupkalikumalt. Bioloogiaõpetajast, kes toona tundus soo late 80s oli moeeri 90ndate lõpu naiseajakirjas NAINE, me paraku lugesime toona stiinat ega mõistnud klassika võlu.
14. sept 2010
Kui ma surnud rootslaste kaltsukasse plaadijahile saabusin, lahkus endine džässidiskor jalgrattal. Tervislik pakk plaate kaenla all, rahulolev grimass näol, noogutas mulle tervituseks. Kuna ma midagi ei oska kahtlustada, läksin veel suhteliselt rahulikult poodi plaate vaatama. Täpselt ei saagi aru, kas oli midagi juurde tulnud, aga pilguheit kastidele annab märku, et on just tulnud midagi uut. Esiteks nägin pakki valitud plaate, mis ilmselgelt oli tolle kollektori poolt sinna maha jäetud.
Hakkan vaatama läbi kaste, tuli välja näiteks Lee Hazlewoodi vinüül. Ta elas näiteks Rootsis, nii et see pole päris ootamatu sealt leida, aga miks too mees selle maha jättis. Kas tõesti need plaadid, mis ta ostis, olid kohe eriti head, eriti rariteedid? Ma ei suutnud sellele mõtlemata jätta. Miks ma ei oleks võinud viis minutit hiljem sinna saabuda? Siis ma ei oleks seda näinud. Lõpuks tuli kokku päris huvitav hunnik plaate, näiteks minu lemmik Bacharachi lugu või Madnessi lemmikulugu on nüüd vinüülidel olemas.
Läksin kassasse, kassatüdruk küsis: "Noh leidsid ikka midagi?"
Mina: "Jah! 9 tükki" "See teeb 250 krooni"
Mina: "Kui ma siia jõudsin, siis just nägin kuidas üks mees lahkus pakk plaate kaenla all. Ma ei suuda mitte mõelda sellele, millest ma hoopis ilma jäin"
Tema: "Vaeseke! Aga talle ei pruugi ju samad plaadid meeldida. Teil on kindlasti erinev maitse."
Mina: "Ei! Ma tunnen seda tüüpi, meil on täpselt sama maitse!"
Ta vaatas mind kaastundlikult. Ta tõmbas alla oma kampsuni kaeluse, nii et hetkeks paljastusid tema rinnad.
"Nüüd sa enam ei mõtle sellele tüübile!"
Hakkan vaatama läbi kaste, tuli välja näiteks Lee Hazlewoodi vinüül. Ta elas näiteks Rootsis, nii et see pole päris ootamatu sealt leida, aga miks too mees selle maha jättis. Kas tõesti need plaadid, mis ta ostis, olid kohe eriti head, eriti rariteedid? Ma ei suutnud sellele mõtlemata jätta. Miks ma ei oleks võinud viis minutit hiljem sinna saabuda? Siis ma ei oleks seda näinud. Lõpuks tuli kokku päris huvitav hunnik plaate, näiteks minu lemmik Bacharachi lugu või Madnessi lemmikulugu on nüüd vinüülidel olemas.
Läksin kassasse, kassatüdruk küsis: "Noh leidsid ikka midagi?"
Mina: "Jah! 9 tükki" "See teeb 250 krooni"
Mina: "Kui ma siia jõudsin, siis just nägin kuidas üks mees lahkus pakk plaate kaenla all. Ma ei suuda mitte mõelda sellele, millest ma hoopis ilma jäin"
Tema: "Vaeseke! Aga talle ei pruugi ju samad plaadid meeldida. Teil on kindlasti erinev maitse."
Mina: "Ei! Ma tunnen seda tüüpi, meil on täpselt sama maitse!"
Ta vaatas mind kaastundlikult. Ta tõmbas alla oma kampsuni kaeluse, nii et hetkeks paljastusid tema rinnad.
"Nüüd sa enam ei mõtle sellele tüübile!"
28. juuni 2010
õpetussõnad
Seejärel pani korvpalluri mõõtu mees aga mütsi tagasi pähe, mispeale baaritöötajad ta viivitamata uuesti käsile võtsid. "Tuli jälle jaurama, noh. Minu jaoks oli see täielik absurd. Küsisingi siis ta käest, mis kühvel tal on selle asjaga. Sama hästi võib ta baaritöötajana öelda, et kuule, võta oma moodsad nullklaasiga hipsteri prillid eest ära. Sa ei ole tegelikult pime ju, see on moevärk, sellega sisse ei saa," pahandab muusik.
g. enka
g. enka
11. mai 2010
singer songwriter jumalad vaatavad mäe otsast ja siis tulevad maa peale ja mängivad meile, mida nad nägid kõrgelt. nägid eestimaad, nägid järvi, jõgesid, metsi, inimesi, kitarre, efektiblokke.
----------------------------
Eks seda ole kriitikas tähele pandud, et mu ilukirjanduslike tekstide peategelased on üsna minu sarnased, ega ma seda varjagi – isegi kui nad satuvad olukordadesse, kuhu ma pole sattunud, käituvad nad neis nii, nagu võiksin ise käituda. /b. v*her/
haha, ma juba tean, mida teeb mu järgmise loo kangelane. mitte midagi.
----------------------------
Eks seda ole kriitikas tähele pandud, et mu ilukirjanduslike tekstide peategelased on üsna minu sarnased, ega ma seda varjagi – isegi kui nad satuvad olukordadesse, kuhu ma pole sattunud, käituvad nad neis nii, nagu võiksin ise käituda. /b. v*her/
haha, ma juba tean, mida teeb mu järgmise loo kangelane. mitte midagi.
27. apr 2010
22. apr 2010
kokaraamat 2
kuna asi on nüüd diskursuseks muutunud, ei saa jätta välja tulemata ka teise osaga. tähelepanu ei tohiks pöörata tegelikult idee autorilt, kes ka oma blogi valmis sai täpselt üks päev enne minu eelmist kokaraamatu postitust. aga kuna ta seda nii kiivalt varjas, pean ma ennast teerajajaks muidugi. epohhilööv blögi asub aadressil http://k88konkodus6da.blogspot.com/
kuigi on jäänud fabritseerituse mulje selles skenes. hallitanud maasikas või ogamelon, excusez-moi. saan aru, et peen vihje eksootilistele retseptiraamatutele, samas ühe klassikalise toidublogi defineerib just kodusest külmkapist või köögikapist leiduva nutikas ära kasutamine ja alles seejärel argipäeva vürtsitamine tavatu kraamiga, nagu kana-südamed või erakvähi-sabad.
niisiis vaatame ühte tõelisesse külmkappi, kuhu ostetakse igast sitta, mida tegelikult keegi edaspidi ei söö.
kuigi on jäänud fabritseerituse mulje selles skenes. hallitanud maasikas või ogamelon, excusez-moi. saan aru, et peen vihje eksootilistele retseptiraamatutele, samas ühe klassikalise toidublogi defineerib just kodusest külmkapist või köögikapist leiduva nutikas ära kasutamine ja alles seejärel argipäeva vürtsitamine tavatu kraamiga, nagu kana-südamed või erakvähi-sabad.
niisiis vaatame ühte tõelisesse külmkappi, kuhu ostetakse igast sitta, mida tegelikult keegi edaspidi ei söö.
21. apr 2010
reisikirjad ei põle
lõik mitte kunagi ilmuvast reisikirjast, mille saatsin meie blogi kirjastajale. lõik ilmub muutmata kujul. peatoimetaja naeris mu kurva elu üle.
"ja võõimale lõik eirtit hahaha" (joakimrobin)
siis me mõtlesime, et sangastesse jõudmiseks on veel vara ja tegime kerge ringi. võtsime suuna väga lähedal oleva võrtsjärve alumisse otsa et näha emajõge. see ka väga hästi üle ajanud. ja siis alla poole vaatasime vist paari mõisat ka. igavad olid vist. siis sangastesse. seal oli meil öömaja Rukkimajas. väga soodne oli. ilus tuba. nunnu volüümikas baaridaam-retseptsionist. restoran oli imeline. 75 krooni oli imesuur praad. mul väga suur kanafilee leivahelveste kattega. mmmm. isal oli liha. kaks suurt lõiku. väga soodne. ja küüslauguleivad ka palju ja maitsev. mmm. seal hakkas ka varsti pidu. vist meie toa all. umbes 12ni, käis mingi kohalik sünnipäevapidu. trall ja naiste kisa. aga kõik külalised tulid autodega. nii et mehed pidid mitte jooki võtma. ainukesed teised hotellis ööbijad seksisid häälekalt. ma mõtlesin välja ka luuletuse blogi jaoks aga ununes juba ära. isa arvuti imelikult oli katki läinud näitas, et system fail corrupted. kodus õnnestus recovery plaadilt isegi lihtsalt korda saada.
"ja võõimale lõik eirtit hahaha" (joakimrobin)
siis me mõtlesime, et sangastesse jõudmiseks on veel vara ja tegime kerge ringi. võtsime suuna väga lähedal oleva võrtsjärve alumisse otsa et näha emajõge. see ka väga hästi üle ajanud. ja siis alla poole vaatasime vist paari mõisat ka. igavad olid vist. siis sangastesse. seal oli meil öömaja Rukkimajas. väga soodne oli. ilus tuba. nunnu volüümikas baaridaam-retseptsionist. restoran oli imeline. 75 krooni oli imesuur praad. mul väga suur kanafilee leivahelveste kattega. mmmm. isal oli liha. kaks suurt lõiku. väga soodne. ja küüslauguleivad ka palju ja maitsev. mmm. seal hakkas ka varsti pidu. vist meie toa all. umbes 12ni, käis mingi kohalik sünnipäevapidu. trall ja naiste kisa. aga kõik külalised tulid autodega. nii et mehed pidid mitte jooki võtma. ainukesed teised hotellis ööbijad seksisid häälekalt. ma mõtlesin välja ka luuletuse blogi jaoks aga ununes juba ära. isa arvuti imelikult oli katki läinud näitas, et system fail corrupted. kodus õnnestus recovery plaadilt isegi lihtsalt korda saada.
5. apr 2010
fan fiction
Neeme ja Vika leiavad teineteist samade linade vahelt. Üks oli läinud ühiselamu pesuruumi jälle mingit trafot varastama, Vika oli unustanud raha mustade teksade taskusse. Kui komandandimutt ukse taga kobistab, peidavad kumbki end puhaste linade vahele. Andri neljateistaastane pruut kaotab lapse nurisünnitusel. Neeme avastab, et Andri kannab naiste pesu. Vika pihib Marionile, et tegelikult tunneb ta tõmmet tüdrukute vastu. Kuna Marion on poistes pettunud, järgneb sellele kuum stseen. Päevases linastuses seda ei näidata, aga kell üks öösel korduses näidatakse kõike. Tibu tegi jälle tervislikku toitu. Iiris vangutas pead. Tuleb välja, et Staffi kadunud koti vargus oli korraldatud kontrollimaks Staffi nutikust. Ta läbis testi jahupakkide valmistamisega. Staff saab legaalse ülesande. Saate lõpuks selgub, kes on tegelikult Andri lapse isa.
jankausijälgedes 2
Põhja-Tallinnas
Me oleme isehakanud MuPo abilised. Me vaatame maju. Me kirjutame asju üles. Näiteks kui teil on jäätükke katusel. Me põhjustame paanikat. Tegelikult me oleme Rootsi arhitektuuritudengid ja tutvume teie miljööväärtusliku linnaosaga. Vähemalt me paneme teid nii arvama.
"Kixu, sul on selg porine!"
"Ähh, misasja?"
"Hahaprill"
"Ma vihkan sind! Aprill"
Esimene päike, tõmbasin kohe keldrist grilli välja ja õhtul mehed tulevad ka kohale. Ostsin saastakast koti sardelle ka, mingi sütt ei olnud vaja. Bensiini naabrimehe siksist imesin ka süütevedelikuks.
Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma olen raudkangiga mees. Ma ei ole kurikamõrvar.
Kesklinnas
Olen nii chill, õues on veits chilly (loe: jahe), aga näe, päike on välja tulnud. Põgenesin lõunapausi ajal kontorist. Nõjatun siin lütseumi "staadioni" aiale ja lasen esimestel päikesekiirtel oma näole langeda. Siis lähen Reval cafesse ja võtan ühe latte. Pärast kodus tsekin peeglist ja näen juba pruunikat jumet. Vist.
Oleme nii lapsed, käime alles kolmandas aas. Sõidame trammiga Tondile. Teeme teineteisest telefoniga pilte ja siis paneme need reiti ja siis mingi 34-aastane mees paneb meile viie. Iiuuuu.
Kaks Soome hipster-last ostsid kohvikus kooke. Paksem ostis ühe väikese minttu kommi ja noorem ja peenem võttis mini-koogi, kusjuures mini-kook oli kommist ainult kaks korda suurem. Mina ostsin seejärel kolm kohupiimakuhilat.
Mul on väike Mini ja ma käisin just maniküüris, ma olen täiega pissed off ja ma lähen käin Rimist läbi, võtan õhtuks liha. Türa, parkla on jälle täis, keegi ära ka ei liigu. Mida see džiip raisk uimerdab ja seal kohta kinni hoiab, mootor käib, aga ära ei sõida, kui kaua ma siin teie järele ootama pean. Annan signaali, ikka ei liigu, türa on ülbed! Ahah, lõpuks tavatsesid oma tagumikku liigutada, näete, ise ma küll nii aeglane ei ole, okei, seda ma arvasingi, mingid paksud mehed istuvad, julgevad veel minu poole vaadata.
Me oleme isehakanud MuPo abilised. Me vaatame maju. Me kirjutame asju üles. Näiteks kui teil on jäätükke katusel. Me põhjustame paanikat. Tegelikult me oleme Rootsi arhitektuuritudengid ja tutvume teie miljööväärtusliku linnaosaga. Vähemalt me paneme teid nii arvama.
"Kixu, sul on selg porine!"
"Ähh, misasja?"
"Hahaprill"
"Ma vihkan sind! Aprill"
Esimene päike, tõmbasin kohe keldrist grilli välja ja õhtul mehed tulevad ka kohale. Ostsin saastakast koti sardelle ka, mingi sütt ei olnud vaja. Bensiini naabrimehe siksist imesin ka süütevedelikuks.
Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma olen raudkangiga mees. Ma ei ole kurikamõrvar.
Kesklinnas
Olen nii chill, õues on veits chilly (loe: jahe), aga näe, päike on välja tulnud. Põgenesin lõunapausi ajal kontorist. Nõjatun siin lütseumi "staadioni" aiale ja lasen esimestel päikesekiirtel oma näole langeda. Siis lähen Reval cafesse ja võtan ühe latte. Pärast kodus tsekin peeglist ja näen juba pruunikat jumet. Vist.
Oleme nii lapsed, käime alles kolmandas aas. Sõidame trammiga Tondile. Teeme teineteisest telefoniga pilte ja siis paneme need reiti ja siis mingi 34-aastane mees paneb meile viie. Iiuuuu.
Kaks Soome hipster-last ostsid kohvikus kooke. Paksem ostis ühe väikese minttu kommi ja noorem ja peenem võttis mini-koogi, kusjuures mini-kook oli kommist ainult kaks korda suurem. Mina ostsin seejärel kolm kohupiimakuhilat.
Mul on väike Mini ja ma käisin just maniküüris, ma olen täiega pissed off ja ma lähen käin Rimist läbi, võtan õhtuks liha. Türa, parkla on jälle täis, keegi ära ka ei liigu. Mida see džiip raisk uimerdab ja seal kohta kinni hoiab, mootor käib, aga ära ei sõida, kui kaua ma siin teie järele ootama pean. Annan signaali, ikka ei liigu, türa on ülbed! Ahah, lõpuks tavatsesid oma tagumikku liigutada, näete, ise ma küll nii aeglane ei ole, okei, seda ma arvasingi, mingid paksud mehed istuvad, julgevad veel minu poole vaadata.
1. apr 2010
pärast ja enne
Täna
"Kixu, sul on selg porine!"
"Ähh, misasja?"
"Hahaprill"
"Ma vihkan sind! Aprill"
Kaks Soome hipster-last ostsid kohvikus kooke. Paksem ostis ühe väikese minttu kommi ja noorem ja peenem võttis mini-koogi, kusjuures mini-kook oli kommist ainult kaks korda suurem. Mina ostsin seejärel kolm kohupiimakuhilat.
Nädal aega tagasi
Ma olen nii chill, õues on veits chilly (loe: jahe), aga näe, päike on välja tulnud. Põgenesin lõunapausi ajal kontorist. Ma nõjatun siin lütseumi "staadioni" aiale ja lasen esimestel päikesekiirtel oma näole langeda. Siis lähen Reval cafesse ja võtan ühe latte. Pärast kodus tsekin peeglist ja näen juba pruunikat jumet. Vist.
Esimene päike, tõmbasin kohe keldrist grilli välja ja õhtul mehed tulevad ka kohale. Ostsin saastakast koti sardelle ka, mingi sütt ei olnud vaja. Bensiini naabrimehe siksist imesin ka süütevedelikuks.
Oleme nii lapsed, käime alles kolmandas aas. Sõidame trammiga Tondile. Teeme teineteisest telefoniga pilte ja siis paneme need reiti ja siis mingi 34 aastane mees paneb meile viie. Iiuuuu.
Me oleme isehakanud MuPo abilised. Me vaatame maju. Me kirjutame asju üles. Näiteks kui teil on jäätükke katusel. Me põhjustame paanikat. Tegelikult me oleme Rootsi arhitektuuritudengid ja tutvume teie miljööväärtusliku linnaosaga. Vähemalt me paneme teid nii arvama.
Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma olen raudkangiga mees. Ma ei ole kurikamõrvar.
Reedel
Mul on väike Mini ja ma käisin just maniküüris, ma olen täiega pissed off ja ma lähen käin Rimist läbi, võtan õhtuks liha. Türa, parkla on jälle täis, keegi ära ka ei liigu. Mida see džiip raisk uimerdab ja seal kohta kinni hoiab, mootor käib, aga ära ei sõida, kui kaua ma siin teie järele ootama pean. Annan signaali, ikka ei liigu, türa on ülbed! Ahah, lõpuks tavatsesid oma tagumikku liigutada, näete, ise ma küll nii aeglane ei ole, okei, seda ma arvasingi, mingid paksud mehed istuvad, julgevad veel minu poole vaadata.
"Kixu, sul on selg porine!"
"Ähh, misasja?"
"Hahaprill"
"Ma vihkan sind! Aprill"
Kaks Soome hipster-last ostsid kohvikus kooke. Paksem ostis ühe väikese minttu kommi ja noorem ja peenem võttis mini-koogi, kusjuures mini-kook oli kommist ainult kaks korda suurem. Mina ostsin seejärel kolm kohupiimakuhilat.
Nädal aega tagasi
Ma olen nii chill, õues on veits chilly (loe: jahe), aga näe, päike on välja tulnud. Põgenesin lõunapausi ajal kontorist. Ma nõjatun siin lütseumi "staadioni" aiale ja lasen esimestel päikesekiirtel oma näole langeda. Siis lähen Reval cafesse ja võtan ühe latte. Pärast kodus tsekin peeglist ja näen juba pruunikat jumet. Vist.
Esimene päike, tõmbasin kohe keldrist grilli välja ja õhtul mehed tulevad ka kohale. Ostsin saastakast koti sardelle ka, mingi sütt ei olnud vaja. Bensiini naabrimehe siksist imesin ka süütevedelikuks.
Oleme nii lapsed, käime alles kolmandas aas. Sõidame trammiga Tondile. Teeme teineteisest telefoniga pilte ja siis paneme need reiti ja siis mingi 34 aastane mees paneb meile viie. Iiuuuu.
Me oleme isehakanud MuPo abilised. Me vaatame maju. Me kirjutame asju üles. Näiteks kui teil on jäätükke katusel. Me põhjustame paanikat. Tegelikult me oleme Rootsi arhitektuuritudengid ja tutvume teie miljööväärtusliku linnaosaga. Vähemalt me paneme teid nii arvama.
Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma ei ole kurikamõrvar. Ma olen raudkangiga mees. Ma ei ole kurikamõrvar.
Reedel
Mul on väike Mini ja ma käisin just maniküüris, ma olen täiega pissed off ja ma lähen käin Rimist läbi, võtan õhtuks liha. Türa, parkla on jälle täis, keegi ära ka ei liigu. Mida see džiip raisk uimerdab ja seal kohta kinni hoiab, mootor käib, aga ära ei sõida, kui kaua ma siin teie järele ootama pean. Annan signaali, ikka ei liigu, türa on ülbed! Ahah, lõpuks tavatsesid oma tagumikku liigutada, näete, ise ma küll nii aeglane ei ole, okei, seda ma arvasingi, mingid paksud mehed istuvad, julgevad veel minu poole vaadata.
22. märts 2010
miks te nii palju räägite
Mida kuulata kodus tolmu imemise taustaks? Minu tolmuimeja teeb väga kõva häält, nii et endale soovitan Milla noise kassette.
15. märts 2010
omlet e kuis mintkondineerida vanu armastuslaule
Sõbed dj andis mulle laheda retsepti, millega tahaks neiberhuudi desperaatsete hausi naiste ees veits uhkustada. Et aga küpsetamisega kasvaks ka küpsusaste nt arusaam inimsuhete olulisusest, andsin omaltpoolt asjale ka vodooalse kaalu, lubades objektiks valida juba 300 sada päeva mulle kuulunud südamekese nime kandva sevenintsi.
Vahendid ja eeldused: mini PVA, räme vana tolmund vinüülike, usk, tahe, lootus, armastus...
Alusta puhta näoga nagu brenda dickson, ning ära ilgu oma lummavrohelise põranda kaitseks võetud ajalehe Metro plaadiuudiste, kus iga järgmise bändi nimi on verisem ja kurjakuulutavam kui vastava albumi tulevase võimaliku plaadifirma nimi, üle, vaid eemalda julgelt kork ja:
mökerda plaat ühtlaselt õhukese PVA kihiga kokku (pilt veits liialdab liimiga):
Ärge mõelge Amelie pankookidele, (see oleks sama halb-armas kui luukbuki pilt teekannuga) ning lisage liimi alla üks Metrost rebitud paberiba ,piisavalt tugev, hõlbustamaks hilisemat tõmmist:
nüüd jätke plaat päävaks akna lauale kuivama ning minge eemaldege ntks oma poolmahakulunud küünelakk.
24 h hiljem nääb plastinka välja siuke:
Nüüd, siis võta julgesti kinni paberribast ning tõmba:
üksja
kaks
(tunneta kuis kogu saast ja tahm on kinnutnud liimirõngasse):
Põhimõtteliselt on liimirõngal tagurpidi sama plaat, võite viivitamatult kuulata:
Mintkondishen on mudugi räme liiladus ja PVA haiseb vastikult
Vahendid ja eeldused: mini PVA, räme vana tolmund vinüülike, usk, tahe, lootus, armastus...
Alusta puhta näoga nagu brenda dickson, ning ära ilgu oma lummavrohelise põranda kaitseks võetud ajalehe Metro plaadiuudiste, kus iga järgmise bändi nimi on verisem ja kurjakuulutavam kui vastava albumi tulevase võimaliku plaadifirma nimi, üle, vaid eemalda julgelt kork ja:
mökerda plaat ühtlaselt õhukese PVA kihiga kokku (pilt veits liialdab liimiga):
Ärge mõelge Amelie pankookidele, (see oleks sama halb-armas kui luukbuki pilt teekannuga) ning lisage liimi alla üks Metrost rebitud paberiba ,piisavalt tugev, hõlbustamaks hilisemat tõmmist:
nüüd jätke plaat päävaks akna lauale kuivama ning minge eemaldege ntks oma poolmahakulunud küünelakk.
24 h hiljem nääb plastinka välja siuke:
Nüüd, siis võta julgesti kinni paberribast ning tõmba:
üksja
kaks
(tunneta kuis kogu saast ja tahm on kinnutnud liimirõngasse):
Põhimõtteliselt on liimirõngal tagurpidi sama plaat, võite viivitamatult kuulata:
Mintkondishen on mudugi räme liiladus ja PVA haiseb vastikult
9. märts 2010
kokaraamat
Püüdke veel meie blogi kommentaarides oma miljoni jeeni ideid jagada. Vaadake äkki veel kord blogi nime...
Nüüd järgneb ehtne kokaraamat ehtsast kodust, toit valmistatakse ehtsatest, tõelistest, kodust leiduvatest vahenditest.
Kokaraamatukirjastused, here I come!
Nüüd järgneb ehtne kokaraamat ehtsast kodust, toit valmistatakse ehtsatest, tõelistest, kodust leiduvatest vahenditest.
Kokaraamatukirjastused, here I come!
25. veebr 2010
Katseklaasi kirjanik
Tema rõhutamata säravvalges toas ei olnud midagi üleliigset, kõik allus uutele loodusseadustele ja moodustas näilikult ühtse süsteemi. Valge värv seintel andis tõuke led-lampide helkele vinüülplaadimängija tolmukaitsval kaanel, mängija juhtmed näisid elustavate kanüülidenas, mis saavad toitvat sädevedelikku pakenduuest iMac'ist, pakkudes omalt poolt vastu fotosünteesitud orgaanilist muusikat. Ipod oli USB tehnoloogia kaudu healoomulise parasiidina klammerdunud arvuti väljundporti. Apple'i arvutile võis ta näida parasiidina, sest tal ei olnud meediamänguritest mitte mingisugust otsest kasu, too ainult imes - infot, muusikat, filme, sajandite vanuseid tekste, isegi energiat. Kuid lauaarvuti tundus tajuvat, milline terviklikkus moodustub nende vidinatega sümbioosis olles, ühtne välimus, ühtne tootedisainerite mõttelend, eelkõige aga projektijuhtide ja nõukogu liikmete enneolematu julgus.
Pahdeldatud küprok-seinad pakuvad kaitset õrnadele kaablitele või elektrijuhtmetele. Telefonivõrgukaabel on tõeline igand peremehe uue iPhone'i kõrval, kuid Maci arvuti 24 tundi võrgus hoidmiseks pole Elioni üpris kindlatele telefonikaablitele vastast veel antenn-õhk-vastuvõtja žanrist. Ka köögis oleva viimase mudeli LED valgustitega varustatud üliõhukesse hõbedasse televiisorisse toob digitaaltelevisiooni lihtne telefonikaabel. Selle kaua vastu pidanud leiutise kaasaja rakkesse panek on end ära tasunud, aastaid sosistatud interneti sissetoomine elektrivõrgu kaudu ei ole ikka veel teostunud. Tõesti, ennem hakkame me tarbime taastuvenergiat. iPhone aitab aga kõige muu vastu, uue põlvkonna, või ütleme... järjekordse Apple'i peale sunnitud perioodi, nutitelefoniga ei helistata ainult. Võib ainult imestada, et iPhone ei kasuta helistamiseks Eestis välja töötatud Skype tehnoloogiat. iPhone'ga saab olla arvutis iga kell ja igal pool, et kuulata, mängida ja suhelda, kas või muusikat luua. Lisada uut annest Orkutisse, nutikat tähelepanekut tweetida Twitteris ja seda lähemalt kommenteerida Facebookis. Kõik on kohal, aga mitte kedagit ei näe. See on pidu, kuhu kedagi pole kutsutud, kuid kõik havivad funni.
iPhone ei oska arvata, et tema looja on talle juba määranud koha elektrooniliste jäätmete surnuaial. Et tema tehisrakukestest tehakse mõne aasta pärast midagi uut, midagi, millega ta ise hakkama ei saanud. Kuigi ta saab selles väljamõeldises ju ometigi osalema, kui ta oskaks mõelda, siis ta võibolla isegi küsiks, miks ta ei tulnud selle uue funktsiooni peale ise. Õnneks ta ei mõtle ja loodus püsib pidevas muutumises. Tähendab tehisloodus püsib. Praegu näib iPad iPhone'ile naljaka korpulentse kaksikõena, kes küll sündis alles paar aastat õigest tähtajast hiljem. Kuid on selle võrra armsam, teda võetakse kaasa isegi voodisse, ja tema kiirgavasse silma vaadatakse palju suurema heldimusega, sest seal avanevad sajad lood minevikust või värsked uudised hetke pärast käes olevast olevikust.
Selles toas ei ole kohta tavalisele televiisorile. iMaci 27 tolline ülijahe monitor pakub konkurentsi klaasistatud aknale, millest avaneb vaade kaubamajastatud linna keskväljakule, klaas- ja peegelpindadele ning tukslevale inim-, raua- ja infovoole. Klassikalist televiisoripilti jälgitakse siin ainult köögis Samsungi led-televiisorist, kuid sealgi peab ta olelusvõitlust käepärase iPadi ja võileivaga püüdmaks endale rahutu inimpilk. Isegi röstri külgedelt pärinev peegeldus võib pakkuda konkurentsi, kuid enamasti jääb tema reflekteeritavaks kõrval hüppevalmilt seisev espressomasin.
Tuba on täis topitud - igasse nurka, avausse, diivani taha - kütkestavalt salapäraste valgustega. Led lambid on siin säravas kirkuses nii anonüümsed ja kindlameelsed, lihtsad valgusdioodid allutatakse erimoodi valgustama meie elu- või töökeskkondi. Dioodid topitakse erinevate nurkade alla kuplitesse meid üle valama murdliku loomuga väga säästliku valgusallikana. Kummalisel kombel on led lambid saanud tähtsaimaks leiutiseks valgustamise alal pärast hõõglampi. Mustamäe või Lasnamäe autotuunijate imetletud iluvidinast ja nende kriitikute naeruvääristusobjektist on tasapisi saamas täiel rinnal elamist väärtustav atraktsioon, mis aitab säästa loodust või raha. Ei olegi tegu ainult luksuskaubaga, led lampid valgustavad ka hubaseid linnatänavaid, hoides valitsejatele kokku sandikopikaid, et saaks riigihanke korras tellida üha uusi neljarattaveolisi SUVe.
Edukate tehismaterjalide või uudistehnoloogiate keskel näib endiselt arusaamatuna elektroonikafirma Technics toodetud grammofon, mille disain ja koostis on säilinud sellisena juba eelmise sajandi 70ndatest. Jääb tõsiasjaks, et isegi iMacis olev kõvaketas tarvitab sarnast tehnoloogiat, kuid kõvakettal on mahtu üle 1 terabaidi. Vinüülplaadil ainult 40 minutit heli, sedagi mõlema poole peale kokku. 40 minutit, see 400 megabaiti wav formaadis heli. Milline raiskamine, milline ruumiraiskamine. Vaadake ka neid kohutavaid närtsinud plaadiümbriseid. Õnneks on need varjatud Rootsi tehispuidust valmistatud Ikea eelmise kümnendi meediariiulisse kindlate uste taha. Siin on ju olemas iPod Nano, mis on umbes grammofoni helipea suurune, kuid mille kõvakettale mahuks vähemalt pool siinsest plaadikogust. Aga Apple ei ole veel aru saanud ühest asjast. Muusika on kõige inimlikum omadus üldse, kui meilt võetakse see viimane, oleme vist astunud küberajastust koguni üle. Vinüülplaat keerleb, seda on võimalik oma silmaga jälgida, see on väga elav, väga lähedane higistele muusikutele. Nagu te olete näinud youtubest Edisoni esimese helisalvestaja reklaamide rekonstruktsioone, kust kõlari kaudu kuvatakse justkui orkestri või muusikute või näitleja kujutis meie tuppa. Tänu fonograafile on orkester alati meiega ja meie toas. Oma iPodis aga ei liigu midagi, liiguvad ühed ja nullid mööda tehisajusid, neid tassivad edasi sipelgad, et tekitada meie kõrvas muusika. Kuid mikroskoobiga sa neid sipelgaid ei näe, ka ühtesid ja nulle ei näe. Nad on kuskil väga kaugel. Lõpuks muusikat enam ei kuulegi, märkad ainult ühtesid ja nulle, sisse ja välja. Ja siis ei ole enam midagi.
Pahdeldatud küprok-seinad pakuvad kaitset õrnadele kaablitele või elektrijuhtmetele. Telefonivõrgukaabel on tõeline igand peremehe uue iPhone'i kõrval, kuid Maci arvuti 24 tundi võrgus hoidmiseks pole Elioni üpris kindlatele telefonikaablitele vastast veel antenn-õhk-vastuvõtja žanrist. Ka köögis oleva viimase mudeli LED valgustitega varustatud üliõhukesse hõbedasse televiisorisse toob digitaaltelevisiooni lihtne telefonikaabel. Selle kaua vastu pidanud leiutise kaasaja rakkesse panek on end ära tasunud, aastaid sosistatud interneti sissetoomine elektrivõrgu kaudu ei ole ikka veel teostunud. Tõesti, ennem hakkame me tarbime taastuvenergiat. iPhone aitab aga kõige muu vastu, uue põlvkonna, või ütleme... järjekordse Apple'i peale sunnitud perioodi, nutitelefoniga ei helistata ainult. Võib ainult imestada, et iPhone ei kasuta helistamiseks Eestis välja töötatud Skype tehnoloogiat. iPhone'ga saab olla arvutis iga kell ja igal pool, et kuulata, mängida ja suhelda, kas või muusikat luua. Lisada uut annest Orkutisse, nutikat tähelepanekut tweetida Twitteris ja seda lähemalt kommenteerida Facebookis. Kõik on kohal, aga mitte kedagit ei näe. See on pidu, kuhu kedagi pole kutsutud, kuid kõik havivad funni.
iPhone ei oska arvata, et tema looja on talle juba määranud koha elektrooniliste jäätmete surnuaial. Et tema tehisrakukestest tehakse mõne aasta pärast midagi uut, midagi, millega ta ise hakkama ei saanud. Kuigi ta saab selles väljamõeldises ju ometigi osalema, kui ta oskaks mõelda, siis ta võibolla isegi küsiks, miks ta ei tulnud selle uue funktsiooni peale ise. Õnneks ta ei mõtle ja loodus püsib pidevas muutumises. Tähendab tehisloodus püsib. Praegu näib iPad iPhone'ile naljaka korpulentse kaksikõena, kes küll sündis alles paar aastat õigest tähtajast hiljem. Kuid on selle võrra armsam, teda võetakse kaasa isegi voodisse, ja tema kiirgavasse silma vaadatakse palju suurema heldimusega, sest seal avanevad sajad lood minevikust või värsked uudised hetke pärast käes olevast olevikust.
Selles toas ei ole kohta tavalisele televiisorile. iMaci 27 tolline ülijahe monitor pakub konkurentsi klaasistatud aknale, millest avaneb vaade kaubamajastatud linna keskväljakule, klaas- ja peegelpindadele ning tukslevale inim-, raua- ja infovoole. Klassikalist televiisoripilti jälgitakse siin ainult köögis Samsungi led-televiisorist, kuid sealgi peab ta olelusvõitlust käepärase iPadi ja võileivaga püüdmaks endale rahutu inimpilk. Isegi röstri külgedelt pärinev peegeldus võib pakkuda konkurentsi, kuid enamasti jääb tema reflekteeritavaks kõrval hüppevalmilt seisev espressomasin.
Tuba on täis topitud - igasse nurka, avausse, diivani taha - kütkestavalt salapäraste valgustega. Led lambid on siin säravas kirkuses nii anonüümsed ja kindlameelsed, lihtsad valgusdioodid allutatakse erimoodi valgustama meie elu- või töökeskkondi. Dioodid topitakse erinevate nurkade alla kuplitesse meid üle valama murdliku loomuga väga säästliku valgusallikana. Kummalisel kombel on led lambid saanud tähtsaimaks leiutiseks valgustamise alal pärast hõõglampi. Mustamäe või Lasnamäe autotuunijate imetletud iluvidinast ja nende kriitikute naeruvääristusobjektist on tasapisi saamas täiel rinnal elamist väärtustav atraktsioon, mis aitab säästa loodust või raha. Ei olegi tegu ainult luksuskaubaga, led lampid valgustavad ka hubaseid linnatänavaid, hoides valitsejatele kokku sandikopikaid, et saaks riigihanke korras tellida üha uusi neljarattaveolisi SUVe.
Edukate tehismaterjalide või uudistehnoloogiate keskel näib endiselt arusaamatuna elektroonikafirma Technics toodetud grammofon, mille disain ja koostis on säilinud sellisena juba eelmise sajandi 70ndatest. Jääb tõsiasjaks, et isegi iMacis olev kõvaketas tarvitab sarnast tehnoloogiat, kuid kõvakettal on mahtu üle 1 terabaidi. Vinüülplaadil ainult 40 minutit heli, sedagi mõlema poole peale kokku. 40 minutit, see 400 megabaiti wav formaadis heli. Milline raiskamine, milline ruumiraiskamine. Vaadake ka neid kohutavaid närtsinud plaadiümbriseid. Õnneks on need varjatud Rootsi tehispuidust valmistatud Ikea eelmise kümnendi meediariiulisse kindlate uste taha. Siin on ju olemas iPod Nano, mis on umbes grammofoni helipea suurune, kuid mille kõvakettale mahuks vähemalt pool siinsest plaadikogust. Aga Apple ei ole veel aru saanud ühest asjast. Muusika on kõige inimlikum omadus üldse, kui meilt võetakse see viimane, oleme vist astunud küberajastust koguni üle. Vinüülplaat keerleb, seda on võimalik oma silmaga jälgida, see on väga elav, väga lähedane higistele muusikutele. Nagu te olete näinud youtubest Edisoni esimese helisalvestaja reklaamide rekonstruktsioone, kust kõlari kaudu kuvatakse justkui orkestri või muusikute või näitleja kujutis meie tuppa. Tänu fonograafile on orkester alati meiega ja meie toas. Oma iPodis aga ei liigu midagi, liiguvad ühed ja nullid mööda tehisajusid, neid tassivad edasi sipelgad, et tekitada meie kõrvas muusika. Kuid mikroskoobiga sa neid sipelgaid ei näe, ka ühtesid ja nulle ei näe. Nad on kuskil väga kaugel. Lõpuks muusikat enam ei kuulegi, märkad ainult ühtesid ja nulle, sisse ja välja. Ja siis ei ole enam midagi.
17. veebr 2010
Selle maailma eest ei ole mõtet.
On õhtu hämarus toas, on tehisliblikad taandumas ööliblikaiks, meeleolu lendavate taldrikute roosakast helgist valgustatud lasnamäekorteris on tumedam, kui must samet, mis on juba aastaid tagasi tõmmatud Lauri vana klaveri peale. Viisijupid, mida poiss (17a) sündil (DX7) klimberdab on täna (13.02.`95) hale-nukrad. Päeval kerge pohmelliga bändikaaslaste seltsis lõõp-irvitades vaadatud romaani Elu ja armastus põhjustatud õõvastav teleekraniseering, milles kordus kuldkirjalise refräänsusega kaader murtud roosidest, milles tungisid halogeense visadusega esile pseudofilosoofilised kultustsitaadid kui jäätisepulgad, millelt kogu võimalik kunderalik kitškreem maha kraabitud, kriibib poisi rikutud hinge. Omamoodi rikutud on ka noormehe välimus: tema kaubamärgiks on kujunenud ta tuhkblondeeritud siilikas ning seksikad poosid.
Rikkumata on hetkel veel tema lumivalged nike Air jordanid ning tema tagurlik muusikamaitse, mida kroonib juba laste-muusikakooli-ajal soetatud ja nüüd seinale riputatud Jaak Joala vinüül. Eurodisko paadunud fänn Sten oli täna taas selle plaadi üle lolli kildu rebinud. Samas Tristam, kes nende tänaval räpib, valab ühtmoodi pasaga üle nii Otsakooli oksekotid kui ka Steni taolised diskopedekad. Tüübile mõeldes meenub, et too oli ju talle Kadaka turult uue NBA mängu toonud. Laurile hullult meeldib korvpall, oma lühikese kasvu tõttu peab ta aga leppima, et saab hiilgavaid visekid sooritada vaid puldi ning ekraani abil. Aga tegelikkus ongi koopia ja mäng, teab Lauri kuna on Meie Meele postmodenistliku nurgakest jälginud ning isegi sinna luuletusi saatnud. Nüüd, kui sõbrad on ammu lahkunud, julgeb poiss võtta Unustatud laulude kasseti ning kuulab kaasaümisedes Butterfly-d. Lauril on imeline hääl, ta ei hoia end tagasi, kerib laulu algusesse rewind,stop.play: ning laulab nüüd kõlavalt kaasa, kuniks tolle idüllilise helivoolu katkestab ülal korteris elav klaverikunstnik hullunult radiaatori vastu tagumisega. ok eject, ei stop, eject. krt nii läheb ju makk rikki.
Too väidetav virutoos-mees, Timm, ei oska ise absoluutselt normaalselt mängida, selles on Lauri, Sten, glam-metalist Koit, grungenooruk Joakim ja loomulikult Tristam, niivõrd kuivõrd nende eluvaated lahknevad, ühel arvamusel. Lauri istub laua taha, millele on kleebitud kohaliku poplehe halvastkvaliteedga tuhme ja laiapikselisi väljalõikeid läikivast Boy George`st ja unustamatust Spandau Ballet`st ja uinub kustumatust tähesärast unistades. Unes näeb ta telesaatet, kus punkar Arco nende trepikojast (krt. 3) kõneleb pateetiliselt, kuidas ta istus Lennujaama kohvikus ning nägi läbi oma oranžide raybanite, kuidas noorukid alles hakkasid popstaatislist kuju võtma ja mille vaheklipis näidatakse Laurit ja Steni kellegi tundmatu punapeaga helesinises dressis kusagil Miamis sulgpalli mängimas. Sujuvalt muutub kogu seltskond ansamblit Duran Duran imiteerivaks udukoguks /Ma mõistsin siis, et nende poiste päralt on tulevik!/ kõlab taas Arco riukalik-kile hääl, mis on rõvedas vastuolus pastelse boibändiga. Sensatsiooniline saatejuht mdm butterflauna on noormees-number-3-e vastusega rahul ning pseudoliigutatud. Raju Arco osutub ka stuudios istuva lillelises kleidis koolutatud tukga malbe neiu väljavalituks. Lauri ei taha näha, kuidas nood kaks õnnelikku võidavad reisi Sillemäele ning avab vastumeelselt oma silmad.
Oma kirjutuslaua taga Lauri tavaliselt ei maga, vaid loob laule. Täna tunneb ta siiski, et see fanaatiline unänägu on kuidagi fatalistlik. Tema geelitatud peast käib läbi tabav tuleviku tõdemus -pagana punkarid rikuvad taas kogu võlu - ning segunenud hirm ja rõõm suunavad ta mõtted võlunootidelt taas päeval nähtud telelavastusele, mille läbivaks noodiks oli traagiline armastus. Lauri on oma mukitud välimuse tõttu õnnelikult armunud igasse kaunitari keda ta piljardisaalis, Hollis, Dekis, koolis või tänaval kohtab, mistõttu oma algelisse loomingusse peab ta sügavuse huvides süstima telkust nähtud draamat, loomulikult mitte Venetsueela seebikaid ja reisisaateid, vaid midagi kaalukamat nagu kohalike lavastajate loomingut varasemast kümnendist.
Seetõttu tekivadki poiste hilisematesse hittidesse shabloon-teatraalsed mõtlikud poosid ja ansambli riietusstiili ülepingutatud soliidsus. Kahju muidugi, et noormees ei taipa Meie Meele trendikirjanduslikke nippe oma poplugude monotoonsesse koesse sisse pikkida, nii võiks ta saavutada ta midagi revolutsiooniliselt liigutavamat kui intelligentsuse pretensiooniga kümnendihaibibändi liider ja aastaid hiljemgi süütaks loomeinimesed Juhan Liivi Sünguse Altaril eksperimentaalpianist Timo mälestamise kõrval küünla ka teismelise Lauri teeseldud masendushoogude pühitsemiseks.
16. veebr 2010
Katusevaringus Airi kontserdi ajal jäi kadunuks 4 plaadipoemüüjat
Nokia kontserdimajas toimus katusevaring, lund oli liiga palju sadanud ja küprokk lagi ei pidanud koormusele vastu. Majas oli sel ajal sadu muusikahuvilisi kuulamas Prantsuse popansamblit Air. Kohale tõttasid meie ajalehe reporter ja fotograaf. Vaatepilt on kohapeal hirmuäratav: segamini on raamprillid, disainer ridikülid, võidunud bändisärgid, medikad, hiina ketsid ja poppersi purgid. See on kõik, mis on maha jäänud katusevaringu ohvritest. Mõned pääsesid eluga, mõned löödi oimetuks, mõned veedavad veel aega rusude all. Ringi jalutades sündmuspaigal tegime juttu omal jalul käivate inimestega.
Õnnetuse ajal WC'd külastanud helesinises t-särgis Ott, kes mängib kohalikus folkpoppbändis kitarri, aga muidu fännab Radioheadi, ei jaksa ära imestada: "Eks ma olen Airi kuulanud algusest peale, aga mulle need viimase plaadi asjad ei meeldi. Kustutasin isegi oma kõvakettalt täitsa ära. Nende viimaste lugude ajal oligi hea mujal käia, baaris kesvamärjukest maitsta, või käimlas ära käia. Just istusingi potil, kui kuulsin, et bänd on vist oma lugu ümber arranžeerinud, mingi huvitav noise ja mürin tuli sisse. Alles väljumisel panin tähele, et uks käib raskelt. Hea, et ise ellu jäin. Eks kohtukeiss on soojas. Oleks tahtnud ju Sexy Boy ka ära kuulda, aga see neil tavaliselt lisalugudes. Kuramus, ma ütlen! See hea lugu, annab samastada!"
Prantsuse elektroonikaduot soojendanud Eesti esisynthpopi ansambel P0pidioti liikemed oli õnnetuse ajal juba kodus. "Bändi poisid on kõik pereinimesed, abielus ja lastega. Ei olnud neil aega jääda sinna groupie'dega hööritama. Lahkusid kontserdimajast juba enne Airi algust," andis meile teada bändi pressiesindaja.
Eluga on pääsenud kergelt volüümikas 23 aastane Merike, kes räägib, et ta avastas Airi muusika 7 aastat tagasi filmist "Virgin Suicides". "See muusika sobis nii hästi sinna, mulle täitsa meeldis see film, hakkasin isegi suitsiidi vastu huvi tundma. Näete!" Merika näitab meile oma lõigutud käsivart. "Imestate, miks ei ole ühtegi haava randmetel? Eksole, ma ju ei teadnud, kus need veenid on, kust peab lõikama. Ükskord tahtsin end ära tappa, sest mu eks oli meie privaatseks kasutuseks mõeldud intiimfotod netti üles laadinud. Hiljem hakkas lõikumine niisama meeldima. Leidsin ka netist saidi, kuhu suitsiidsed tüdrukud panevad oma alastipilte. Endiselt pean suitsiidiplaane, tunnen nüüd oma veene, kuid ootan õiget hetke." Merika hakkab naerma: "Näiteks tahtsin Air'i ära näha, oli päris vägev show. Jumal tänatud, et ma sellest õnnetusest ikka eluga pääsesin... oh, wait!" Merike lehvitab ja lahkub meie reporteri juurest kergelt longates.
Kadunud rusude alla on hetkel veel 4 Laseringi muusikakaupluse müüjat. Kommenteerib Laseringi juhataja Maarika Ots: "See on kahetusväärne kaotus. Kuid ei ole õnnetust ilma õnneta. Tööturule on seega jõudnud neli vaba kohta. Meil on järjekorras päris mitu muusikanohikut, kes ei saa tõesti kusagil mujal tööd. Esiteks on nende kõrvadest võimatu eemaldada iPodi mp3 mängijat, nad ei saa ju osaleda töövestluselgi - kujutage ette, nad ei kuule küsimusi! Meie ise teeme valiku puhtalt itunesi playlisti põhjal."
Palusime kommentaari ka Tallinna ainsa vinüülplaadikauplusepidajalt Indrekult: "Tõepoolest, kurb juhtum. Kuid pange tähele, et kadunud on ainult cd-plaatide müüjad, mitte ükski meie kaupluse töötajatest pole rusude all. Jumal kaitseb vinüüli!" Indrek lisas natuke hiljem, et neil olid küll tasuta pääsmed kontserdile, korraldaja olla nendega maksnud ühe haruldase Elton Johni vinüüli eest. Nad ise olid aga sel ajal Lagedil ühes metsatalus kontrollimas vihjet, et ühe vanamutikese kuur olla täis Ida-Saksa rokkmuusikat mint-konditsioonis vinüülidel.
Kadunud on ka 28 sekretäri, 13 kindlustusagenti, kaks seltskonnadaami, 4 pangajuhti, 10 poplauljat ja -lauljatari, 5 veebiärimeest ja kaks butiigipidajat. Üks pangajuht on ka peale kontserti aktiivselt tweetinud, väidetavalt hoiab ta end elus tooli alt leitud popkorniga. Kuid õnneks on trendiinimeste kaotus siiski marginaalne. Suuremat kaotusmuret tunneb aga avangardmuusikute subkultuur, mille mõlemad liikmed on täielikult rusutud. Nimelt ka üks avangardmuusik on kuulutatud kadunuks, keegi küll teda ei tunne, aga tema bändikaaslane mängis oma laptopist üheminutilist helijuppi, kus kadunud muusik pidavat mängima trumme.
Arvati ka rusude alla jäänud endist indiblogijat Martinit. Sest keegi teda ei näinud kuskil nurgas omaette seismas ja sündmust pealt jälgimas. Ta sõbrad olid talle helistanud mobiilile, kuid keegi ei vastanud, mis pani surmaotsust kiiresti langetama. Paar tundi hiljem siiski saadi vastus Martinilt. Ta olla esimesel korrusel vaadanud Aktuaalset Kaamerat ja OPi, telefon aga jäänud üles kirjutuslaua peale. Kontserdile tal ei olnudki plaanis minna, sest tal pole raha. "Ja Air ei ole nagunii minu muusika. Ei ole piisavalt indie." Hiljem eravestluses tunnistas ta, et jättis blogimise, sest läks kohalikku plaadileibelisse tööle ja arvas, et tema blogi usaldusväärsus võib kannatada selle all ja muutuda kallutatuks. Ta lisas ka, et ta indit enam ei kuulagi, nüüd on tema huvialaks Nõukogude mägirahvaste popmuusika.
Imestatakse ka, et varingust on pääsenud mitmed kriitikud nagu V*lner V*lme, Tr*st*n Pr**mäg* ja H*r*ldh**k, kuid ei mingit elumärki T*nis K*hust ja Niim Sestorist või J*n*r *l*st. Birk Rohelind oli ka facebookis märkinud, et ta mängib Genialistide Klubis revival hispaania diskot aastatest 1991-94. Irvhambad muusikaportaalis Pada7 on juba tähele pannud, et lõpuks on õiglus maa peale tulnud, mitte muusikat teinud kriitikud ei saagi enam leheruumi arvustuskülgedel. Kommenteerib aksel: "Arvan, et muusikakriitik peaks olema ise muusikat teinud, et üldse muusikat kriitiseerida. Sest muidu ei tunne ta ju üldse oma ala."
Loodetavasti likvideeritakse varing kiiresti. Kuu aja pärast peaks ju samas kohas näha saama muusikali Evita ja Marillioni mitteakustilist spektaaklit. Ei ole mõtet kohalikke muusikafänne rohkem kurvastada.
Välisajakirjanduse põhjal mugandanud M. K.
http://www.theonion.com/content/node/27870
Õnnetuse ajal WC'd külastanud helesinises t-särgis Ott, kes mängib kohalikus folkpoppbändis kitarri, aga muidu fännab Radioheadi, ei jaksa ära imestada: "Eks ma olen Airi kuulanud algusest peale, aga mulle need viimase plaadi asjad ei meeldi. Kustutasin isegi oma kõvakettalt täitsa ära. Nende viimaste lugude ajal oligi hea mujal käia, baaris kesvamärjukest maitsta, või käimlas ära käia. Just istusingi potil, kui kuulsin, et bänd on vist oma lugu ümber arranžeerinud, mingi huvitav noise ja mürin tuli sisse. Alles väljumisel panin tähele, et uks käib raskelt. Hea, et ise ellu jäin. Eks kohtukeiss on soojas. Oleks tahtnud ju Sexy Boy ka ära kuulda, aga see neil tavaliselt lisalugudes. Kuramus, ma ütlen! See hea lugu, annab samastada!"
Prantsuse elektroonikaduot soojendanud Eesti esisynthpopi ansambel P0pidioti liikemed oli õnnetuse ajal juba kodus. "Bändi poisid on kõik pereinimesed, abielus ja lastega. Ei olnud neil aega jääda sinna groupie'dega hööritama. Lahkusid kontserdimajast juba enne Airi algust," andis meile teada bändi pressiesindaja.
Eluga on pääsenud kergelt volüümikas 23 aastane Merike, kes räägib, et ta avastas Airi muusika 7 aastat tagasi filmist "Virgin Suicides". "See muusika sobis nii hästi sinna, mulle täitsa meeldis see film, hakkasin isegi suitsiidi vastu huvi tundma. Näete!" Merika näitab meile oma lõigutud käsivart. "Imestate, miks ei ole ühtegi haava randmetel? Eksole, ma ju ei teadnud, kus need veenid on, kust peab lõikama. Ükskord tahtsin end ära tappa, sest mu eks oli meie privaatseks kasutuseks mõeldud intiimfotod netti üles laadinud. Hiljem hakkas lõikumine niisama meeldima. Leidsin ka netist saidi, kuhu suitsiidsed tüdrukud panevad oma alastipilte. Endiselt pean suitsiidiplaane, tunnen nüüd oma veene, kuid ootan õiget hetke." Merika hakkab naerma: "Näiteks tahtsin Air'i ära näha, oli päris vägev show. Jumal tänatud, et ma sellest õnnetusest ikka eluga pääsesin... oh, wait!" Merike lehvitab ja lahkub meie reporteri juurest kergelt longates.
Kadunud rusude alla on hetkel veel 4 Laseringi muusikakaupluse müüjat. Kommenteerib Laseringi juhataja Maarika Ots: "See on kahetusväärne kaotus. Kuid ei ole õnnetust ilma õnneta. Tööturule on seega jõudnud neli vaba kohta. Meil on järjekorras päris mitu muusikanohikut, kes ei saa tõesti kusagil mujal tööd. Esiteks on nende kõrvadest võimatu eemaldada iPodi mp3 mängijat, nad ei saa ju osaleda töövestluselgi - kujutage ette, nad ei kuule küsimusi! Meie ise teeme valiku puhtalt itunesi playlisti põhjal."
Palusime kommentaari ka Tallinna ainsa vinüülplaadikauplusepidajalt Indrekult: "Tõepoolest, kurb juhtum. Kuid pange tähele, et kadunud on ainult cd-plaatide müüjad, mitte ükski meie kaupluse töötajatest pole rusude all. Jumal kaitseb vinüüli!" Indrek lisas natuke hiljem, et neil olid küll tasuta pääsmed kontserdile, korraldaja olla nendega maksnud ühe haruldase Elton Johni vinüüli eest. Nad ise olid aga sel ajal Lagedil ühes metsatalus kontrollimas vihjet, et ühe vanamutikese kuur olla täis Ida-Saksa rokkmuusikat mint-konditsioonis vinüülidel.
Kadunud on ka 28 sekretäri, 13 kindlustusagenti, kaks seltskonnadaami, 4 pangajuhti, 10 poplauljat ja -lauljatari, 5 veebiärimeest ja kaks butiigipidajat. Üks pangajuht on ka peale kontserti aktiivselt tweetinud, väidetavalt hoiab ta end elus tooli alt leitud popkorniga. Kuid õnneks on trendiinimeste kaotus siiski marginaalne. Suuremat kaotusmuret tunneb aga avangardmuusikute subkultuur, mille mõlemad liikmed on täielikult rusutud. Nimelt ka üks avangardmuusik on kuulutatud kadunuks, keegi küll teda ei tunne, aga tema bändikaaslane mängis oma laptopist üheminutilist helijuppi, kus kadunud muusik pidavat mängima trumme.
Arvati ka rusude alla jäänud endist indiblogijat Martinit. Sest keegi teda ei näinud kuskil nurgas omaette seismas ja sündmust pealt jälgimas. Ta sõbrad olid talle helistanud mobiilile, kuid keegi ei vastanud, mis pani surmaotsust kiiresti langetama. Paar tundi hiljem siiski saadi vastus Martinilt. Ta olla esimesel korrusel vaadanud Aktuaalset Kaamerat ja OPi, telefon aga jäänud üles kirjutuslaua peale. Kontserdile tal ei olnudki plaanis minna, sest tal pole raha. "Ja Air ei ole nagunii minu muusika. Ei ole piisavalt indie." Hiljem eravestluses tunnistas ta, et jättis blogimise, sest läks kohalikku plaadileibelisse tööle ja arvas, et tema blogi usaldusväärsus võib kannatada selle all ja muutuda kallutatuks. Ta lisas ka, et ta indit enam ei kuulagi, nüüd on tema huvialaks Nõukogude mägirahvaste popmuusika.
Imestatakse ka, et varingust on pääsenud mitmed kriitikud nagu V*lner V*lme, Tr*st*n Pr**mäg* ja H*r*ldh**k, kuid ei mingit elumärki T*nis K*hust ja Niim Sestorist või J*n*r *l*st. Birk Rohelind oli ka facebookis märkinud, et ta mängib Genialistide Klubis revival hispaania diskot aastatest 1991-94. Irvhambad muusikaportaalis Pada7 on juba tähele pannud, et lõpuks on õiglus maa peale tulnud, mitte muusikat teinud kriitikud ei saagi enam leheruumi arvustuskülgedel. Kommenteerib aksel: "Arvan, et muusikakriitik peaks olema ise muusikat teinud, et üldse muusikat kriitiseerida. Sest muidu ei tunne ta ju üldse oma ala."
Loodetavasti likvideeritakse varing kiiresti. Kuu aja pärast peaks ju samas kohas näha saama muusikali Evita ja Marillioni mitteakustilist spektaaklit. Ei ole mõtet kohalikke muusikafänne rohkem kurvastada.
Välisajakirjanduse põhjal mugandanud M. K.
http://www.theonion.com/content/node/27870
roosikrantsi harukontori eesruumis
Minu ees seisab tumedate pikkade juustega nahktagis väiksemat kasvu naine. Ta paneb automaati kaks pakki raha. See võtab aega, aga mis ei võtaks. See on tavaline järjekord. Ta võtab kviitungi ja kaardi. Pöördub minu poole, ütleb: "Palun vabandust, et nii kaua pidite ootama." Kergelt naerma puhkedes: "See on üks õudne masin!" Ütlen naerdes: "Pole hullu!" Mõtlen, et vähemalt automaat võtab raha vastu ja ma ei pea minema kontorisse või Tornimäe peakontorisse. Eile nt. Rocca al Mare keskuses automaat oli jälle suletud. Muidu täiesti normaalne pank, aga miks on pühapäeviti sissemakseautomaat suletud. Mis mõte sel automaadil siis üldse on. Panen kaardi masinasse, pin-koodi, avaneb luuk, panen sisse pataka raha, mida ma enne üle ei loe, kuid mis hilisemate meenutuste käigus osutub 8000 krooniks. Hakkab kolisema ehk raha lugema. Ekraanile tuleb kiri: "Tõrge raha lugemisel". Seejärel tekst "Suletud". Midagi ei muutu.
Eee, kas ma jäin just mitmest tuhandest kroonist ilma? Vaatan sularahaautomaadist kontojääki ja mul ei ole 8000 krooni arvel, vaid 453 krooni. Õudne masin, indeed.
Eee, kas ma jäin just mitmest tuhandest kroonist ilma? Vaatan sularahaautomaadist kontojääki ja mul ei ole 8000 krooni arvel, vaid 453 krooni. Õudne masin, indeed.
9. veebr 2010
viru keskus
Ta ütleb, et kui magada kellegi teisega, siis see ei ole petmine, vaid kaitsevahendite testimine
28. jaan 2010
martini helsingi seiklused
lubasin kirjutada teksti vinüülide kogumisest, kuid enne selle kokku lükkamist, otsustasin kirjutada oma seiklustest Helsingi vinüülplaadijahil.
mul oli üks päev Helsingis vinüülideks. jah, oma vaba päeva helsingis veedaksin plaate otsides, selle asemel, et nt külastada Picasso näitust või Akateemist kirjakauppat.
eelarve oli väike, otsustasin kõrvale jätta plaadipoed ja kontsentreeruda taaskasutuskesku****************ele. olin teinud kodutöö ja kirja pannud punktid, kuhu pean jõudma.
muretsesin endale ühistranspordi päevapileti. kuigi seal oli soojem (-11 vs -15) kui Tallinnas, oli ikkagi nii mõnusam. kihutasin trammiga number 4 kesklinna ja sealt 6ga Hietalahtisse. Hietalahti on tõenäoliselt suviti tore koht, sest sealsel platsil toimub kirbuturg. praegu oli tühjus. platsist natuke sadama poole astudes avaneb ühest kangialusest sisekirbuturg ehk Hietsumarket.
olin seal käinud aasta tagasi, mind hämmastasid kohati plaatide jõhkrad hinnad ühel letil ja teisal olnud eurosed plaadid olid täielik saast.
ka seekord olid need samad ülehinnatud plaadid platsis. samas võis saada meie oma "Uued laulud lemmikhääled" 2. osa ainult 50 sendiga. või ära kraabitud Free Designi väga hea plaadi 20 euroga.
minu õnneks oli seal 8 päris värske moega 1 euro plaadi kasti. kaevumine algas, ei midaig erilist, aga klassikaline ABC album kingituseks. popsoul mulle endale. Ian Thomase moogiga vürtsitatud kantri erkile. mind on kogu aeg huvitanud, kuidas Haircut 100 kõlab. õnneks tagakaanel on kiri: File under: Haircuts. 6 plaati saab kaenla alla.
jalutan veel ringi, silma jääb see kaunis sinepikarva suveniir lõunanaaberriigist.
mul oli üks päev Helsingis vinüülideks. jah, oma vaba päeva helsingis veedaksin plaate otsides, selle asemel, et nt külastada Picasso näitust või Akateemist kirjakauppat.
eelarve oli väike, otsustasin kõrvale jätta plaadipoed ja kontsentreeruda taaskasutuskesku****************ele. olin teinud kodutöö ja kirja pannud punktid, kuhu pean jõudma.
muretsesin endale ühistranspordi päevapileti. kuigi seal oli soojem (-11 vs -15) kui Tallinnas, oli ikkagi nii mõnusam. kihutasin trammiga number 4 kesklinna ja sealt 6ga Hietalahtisse. Hietalahti on tõenäoliselt suviti tore koht, sest sealsel platsil toimub kirbuturg. praegu oli tühjus. platsist natuke sadama poole astudes avaneb ühest kangialusest sisekirbuturg ehk Hietsumarket.
olin seal käinud aasta tagasi, mind hämmastasid kohati plaatide jõhkrad hinnad ühel letil ja teisal olnud eurosed plaadid olid täielik saast.
ka seekord olid need samad ülehinnatud plaadid platsis. samas võis saada meie oma "Uued laulud lemmikhääled" 2. osa ainult 50 sendiga. või ära kraabitud Free Designi väga hea plaadi 20 euroga.
minu õnneks oli seal 8 päris värske moega 1 euro plaadi kasti. kaevumine algas, ei midaig erilist, aga klassikaline ABC album kingituseks. popsoul mulle endale. Ian Thomase moogiga vürtsitatud kantri erkile. mind on kogu aeg huvitanud, kuidas Haircut 100 kõlab. õnneks tagakaanel on kiri: File under: Haircuts. 6 plaati saab kaenla alla.
jalutan veel ringi, silma jääb see kaunis sinepikarva suveniir lõunanaaberriigist.
15. jaan 2010
-------------------------
inspireeritud it crowdast:
Mina ja Raul olime Lasnamäel ja olime natuke kallist viina joonud. Siis otsustasime, et tellime prostituudid. Tulidki. Raul läks enda omaga teise tuppa, mina jäin siis ka ühega. Ma ei osanud temaga midagi peale hakata, Raulil tundus hästi minevat. Hakkas igav. Tegin ettepaneku minna loomaaeda. Kutsusin Rauli ka. Ta oli nõus, sest ka tema lõbutüdruk olevat vist igavust hakanud tundma. Alguses olla Raul talle näidanud oma uut isekirjutatud programmi, aga siis tüdruk läinud voodisse ja hakanud riideid ära võtma. Raul mõtles, et too tahtis vist magama minna igavusest. Nii et veetsimegi päeva loomaaias.
--------------------------------
üks lugu oli veel, aga unustasin ära.
edit: äkki see lugu garaažibändidest, aga ma ei usu, et ma tahtsin seda siia kirjutada, sest see ilmub raamatuna.
Mina ja Raul olime Lasnamäel ja olime natuke kallist viina joonud. Siis otsustasime, et tellime prostituudid. Tulidki. Raul läks enda omaga teise tuppa, mina jäin siis ka ühega. Ma ei osanud temaga midagi peale hakata, Raulil tundus hästi minevat. Hakkas igav. Tegin ettepaneku minna loomaaeda. Kutsusin Rauli ka. Ta oli nõus, sest ka tema lõbutüdruk olevat vist igavust hakanud tundma. Alguses olla Raul talle näidanud oma uut isekirjutatud programmi, aga siis tüdruk läinud voodisse ja hakanud riideid ära võtma. Raul mõtles, et too tahtis vist magama minna igavusest. Nii et veetsimegi päeva loomaaias.
--------------------------------
üks lugu oli veel, aga unustasin ära.
edit: äkki see lugu garaažibändidest, aga ma ei usu, et ma tahtsin seda siia kirjutada, sest see ilmub raamatuna.
10. jaan 2010
hipsterki v parke tamsaar`
Lapsedki ei pääsenud sellest mürgist, sest õhtuti ilmus neid karjakaupa tänavale, kõik lokitud ja puuderdatud, õlitatud ja jumestatud, kirevad ja säravad, nagu see hilpudegi hulk, millega täideti kaupluste vaateaknaid. (tTõde ja õigus 4-s)
Oh neid moraaliapostleid, kes seletavad, et laiskus on kõige kurja juur. Kui me laiskuse asemele paneme tööta või tegevuseta oleku, siis saame, teisendatult et -- tegevusetus on kõige kurja juur. Tegevusetus on tühiste mõtete ja hukutavate himude lähtekoht.("Tööst, mängust ja igavusest" A:H:TAMMSAAR`)
Oh neid moraaliapostleid, kes seletavad, et laiskus on kõige kurja juur. Kui me laiskuse asemele paneme tööta või tegevuseta oleku, siis saame, teisendatult et -- tegevusetus on kõige kurja juur. Tegevusetus on tühiste mõtete ja hukutavate himude lähtekoht.("Tööst, mängust ja igavusest" A:H:TAMMSAAR`)
7. jaan 2010
tulevik on meie päralt
vaatasin areeni tuleviku tegijaid ja esimest korda ei tunne ma isiklikult ühtegi neist. olen lõpuks vanaks jäänud.
Tellimine:
Postitused (Atom)