27. okt 2010

trükikoda "ühiselu"


Ma imetlen Linnaraamatukogu töötajate viisakust, juhatada neutraalsel ilmel kätte "oskar /vilde/ või /waild/ ma ei tea, mingid muinasjutud". Vahepeal põlvitasin romantika riiulute vahel (neid on seal 4 ! + eesti omad), tulin tagasi saali hetkel, mil` vanem raamatukogu tädi täiesti muuseas ütles, et viis krooni ja viis senti on "Täiusliku seksi saladuste" eest. Mitte et ma nüüd üleolev oleks: võtsin ise tui hirve "per musica ad astra" (can`t get anymore klish?), Tudengielu sarjast toakaaslaste loo, jne. Piinlik oli tagastada eelmise hooaja niitshe (mõtsin, kui tädi muigama hakkab, siis ütlen, et koolis kästi).

Ning raamatusoovitus:

"Britton tegi veel paar loidu katset mind nurka suruda ja läks oma frustratsiooni inglise filoloogia õppehoones ülemastme üliõpilaste peal välja elama"

"Uue põlvkonna üliõpilasi ei ole ühte koondanud Vietnami sõda, neid hoiab koos koshmaarne hirm jääda ilma võimalusest kanda moekunstnike kavandatud rõivaid ja elada eriprojekti järgi ehitatud majas"
"Kägistatud kirekirjanik" on lahe lugu autori surmast, jagatud autorsusest, vääritutest õppejõududest, õnnetust puudlist ja no äffens täiega tuule vari, aga 1987+ ülieduka sopakirjaniku pseudonüüm loos on Azalea Twilight.

15. okt 2010

dääm

Mind hakkas peale saleda ja kraaplikult moodsa bioloogia õpetaja kummitama üks daam. See oli siis, kui me veel Lasnamäel elasime. Kui päevasel ajal 5-bussiga linna sõita, võis sattuda temaga ühele nubrile. Meriväljast mööda sõitev viisbuss sisaldas tihti kõvahäälega endaga rääkivaid usu- , poliitika jm hulle. Aga ükski neist polnud meie peatusest, ega ka nõnda regulaarne. Tädi oli alati jumala ägedalt riides: ntks valge kuldtikanditega seelik, korvtallaga plartformkingad, helsinine kehasse töödeldud kripleenjakk ning värvitud punased juuksed väljakeeratud soengus. Ülemäärast meiki ta ei kandnud. Meie arust oli ta kordades kenam, kui busse täitvad triibutatud poisipeadega venelannad. Ta võis olla midagi 70aastane ning ka ta stiili-elemendid kombineerusid mu peas ka 70ndate aastate ümber. Ta rääkis alatihti iseendaga, suhteliselt vaikse häälega. Osaliselt oli ta jutt suunatud temast väljaspool olevasse. Peatuses võis ta muuses putkast kõrrejooki ostva tibi kohta öelda, et see küll kena seelik pole, otseselt tibi poole pöördumata ja nagu omaette. See oli vahel naljakas.
Aga bussisõidu ajal hakkas ta erutatult rääkima mingeid olnud juhtumeid, kui tema segase võitu kõnemaneerist läbi tungida või seda just möödaminnes sõidu vaiksematel kohtadel kuulata, näis et tema kodus toimuvad päris hirmsad asjad. Jutt kõlas umbes nii; ma siis läksin, ja siis käskisin ja tema tema võttis püssi ja nemad lasivad nemad maha, ja siis..(mingit ühte segast sündmust kordas ta järjest). Ta võis vabalt jutustada ümber eelmine õhtupoolik näthud pahelist seebikat, millesse ta ise oma mõtetes osalisena sisse oli elanud. Loomulikult oli ta haige, aga temas oli paljugi respekti tekitavat. Vanenemine ei tundunud üldse hirmus. Ta ntks ei pidanud ostma putakst Kroonikat ja Seltskonda (tav` mutid ostid mõlemad ajakirjad, I never figured out why) - ta oma mõtted olid pahaendelisemad. Tal polnud vaja lapsi ega sõpru - ta rääkis kõigiga vabalt. Tal oli oma stiil ja ta kandis selle välja. Tartu omad teavad kindlasti paraleele tõmmata Agnesega, kes oli kraadides malbem, naeratas omaette, korjas lehti, külastas tasuta kultuuriüritusi, kuid nüüdseks pildilt kadunud? Oleks vinge kohtata seda punapäist laterdajat bussipeatuses uuesti. juhuslikult. tähelepanelikumalt. aupkalikumalt. Bioloogiaõpetajast, kes toona tundus soo late 80s oli moeeri 90ndate lõpu naiseajakirjas NAINE, me paraku lugesime toona stiinat ega mõistnud klassika võlu.