Kui ma surnud rootslaste kaltsukasse plaadijahile saabusin, lahkus endine džässidiskor jalgrattal. Tervislik pakk plaate kaenla all, rahulolev grimass näol, noogutas mulle tervituseks. Kuna ma midagi ei oska kahtlustada, läksin veel suhteliselt rahulikult poodi plaate vaatama. Täpselt ei saagi aru, kas oli midagi juurde tulnud, aga pilguheit kastidele annab märku, et on just tulnud midagi uut. Esiteks nägin pakki valitud plaate, mis ilmselgelt oli tolle kollektori poolt sinna maha jäetud.
Hakkan vaatama läbi kaste, tuli välja näiteks Lee Hazlewoodi vinüül. Ta elas näiteks Rootsis, nii et see pole päris ootamatu sealt leida, aga miks too mees selle maha jättis. Kas tõesti need plaadid, mis ta ostis, olid kohe eriti head, eriti rariteedid? Ma ei suutnud sellele mõtlemata jätta. Miks ma ei oleks võinud viis minutit hiljem sinna saabuda? Siis ma ei oleks seda näinud. Lõpuks tuli kokku päris huvitav hunnik plaate, näiteks minu lemmik Bacharachi lugu või Madnessi lemmikulugu on nüüd vinüülidel olemas.
Läksin kassasse, kassatüdruk küsis: "Noh leidsid ikka midagi?"
Mina: "Jah! 9 tükki" "See teeb 250 krooni"
Mina: "Kui ma siia jõudsin, siis just nägin kuidas üks mees lahkus pakk plaate kaenla all. Ma ei suuda mitte mõelda sellele, millest ma hoopis ilma jäin"
Tema: "Vaeseke! Aga talle ei pruugi ju samad plaadid meeldida. Teil on kindlasti erinev maitse."
Mina: "Ei! Ma tunnen seda tüüpi, meil on täpselt sama maitse!"
Ta vaatas mind kaastundlikult. Ta tõmbas alla oma kampsuni kaeluse, nii et hetkeks paljastusid tema rinnad.
"Nüüd sa enam ei mõtle sellele tüübile!"