3. mai 2009
la sombra del viento
...Õige pea tekkis tal hullus joonistada hundikihvadega ingleid ja mõelda välja lugusid kapuutsidega vaimudest, kes astuvad välja seintest ja söövad magavate inimeste mõtteid. Julian kinnitas, et tal on koolis igav ja koju jõudes olid tema vihikud täis kritseldusi jubedatesteluktest, tiivulistest madudest ning ehitistest, mis elasid ja kõndisid ning õigisid pahaaimamatuid inimesi. Juba siis oli selge, et kujutlused ja väljamõeldised huvitavad teda piiritult rohkem kui ümbritsev igapäevane tegelikkus...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Ta jalutas sel päeval Pirita kloostri varemete läheduses. Kui tavaliselt on need tema jaoks tähendanud suvalist mahajäetud ja põlema süüdatud hoonet randa viiva tee ääres, siis seekord plõksatas tema tagaajus väike närvilüliti. Nii kummaline kui ma see ei ole, on just sealsamas tundnud ta kihelust mõeldes sajajalgsetele inglitele või unepuuduses vaevlevatele koletistele või teistele väljamõeldud tegelastele. Just nimelt, tema fantaasia oli leidnud punkti, kus tekkida ja samas ka väljutada saada.
Kimavalt kõrgusesse püüdlevad kloostrimüürid näisid täna teises valguses. Kas päike oli madalamal või tekitasid need ülemtoonid värvustajumusse hoopis merelt lähenevad vihmapilved? Ei, ilm oli täiesti tavaline. See ei olnud isegi rannailm, seega tal küsimus, miks ta on üldse Pirital. Ahjaa, ta oli ju eile näinud rahvusringhäälingu teiselt kanalilt aegumatut eesti filmiklassikt - Viimne reliikvia. Kas tõesti kuuleb ta nunnade ärevat kädinat või Gabrieli hobuse kabjaplaginat või erutunud Eve Kivi kõrvulukustavaid südamelööke? Ei, see on hoopis väike seltskond jõe kaldal asuvas välikohvikus, tema enda kõrvarõngaste kligin kerges tuulehoos ja sillalt üle sõitvate autode kokkupuudu drenaazhi kattega.
Mõelda vaid, aastakümneid oli sarnases situatsioonis väike Bornhöhe ja tema andekas kuid veel väljakujunemata peanupus hakkas sündima idee ühest raamatust, vürst Gabrielist ja Pirita kloostri varemete viimaseist päevist.
Tema peas aga küll ju ei tekinud mõtet tulevase rahvussümboli alustalade loomiseks. Ta üldse ei mõista, mis paganama vürstid võivad olla Eestis ja nunnad on ainult kuivetunud vanamutid. Tagaajus toimuv liikumine nägi siin hoop ispalju potensiaalsemat narratiivi. See võiks meeldida kuulsale filmilavastajale Hitchcockile endale, muidugi tema on ju surnud. Siis võiks näiteks Mark Soosaarelt abi paluda. Ta oli kunagi käinud Pärnus ja sattunud täiesti juhuslikult workshopile, kus filmimees Mark ise jagas näpunäiteid, kuidas teha actionit või õudukat või antropoloogilist dokumentaalfilmi. Seesamune Mark pidas oma suureks eeskujuks oma nimekaimu Mark Soosaart. See kummastav nimi jäi kummitama. Ka Mark ise jättis kustumatu mulje, see noorem siis. Seda oleks võinud nimetada isegi rannakuurorti suveromansiks, kuid pärast kaunist jalutuskäiku muulil jõudis Mark oma Matini. Ei, ta ei Margi peale pahane. Sest armastus filmide vastu jäi.
See pahandusi tekitav pilk uudse aura omandanud kloostri varemetele ei saanud rahulikuks jääda. Ekseldes kurjakuulutavatelt tumedatelt aknaavaustelt laiutavate müüritippudeni ja sealt kolmnorkselt teravate otsaseinteni. Need üritasid justkui midagi lõhestada või hoopis olid kui püstiasetatud odaotsad. Juba tundiski ta, et kloostri varemed on hoopis terariistad ühe ilmatuma hiiglase pihus ja tema on kui kirp tüübi karvases kaenlaaluses. Ei, see oli liiga tobe mõte, olgem ausad. Kuid kloostri sisemusest, just kunagise kabeli ruumist, väljus kui telepaatilisi mõtteid.
evekivi südamelöögid korvavad kohati kahtlase kenitluse
lähtun taaralinnast, teadmisel et tegelaskujud on enamvähem jagatud ja teen kohe samatüübilise spontaano`soperdise
Postita kommentaar