lõvi ei ole süüdi

seoses happega otsin ikkagi taga paari 2006. aastast taga tundmatut neidu, kes käis mul korraks külas pärast levikat, aga tänu eelpoolnimetatud substantsile ei meenu nimi nägu et kontakt v-a kaleidoskoop silmad

et su villased sokid on minu käes ikka

"Korista oma lõug sealt ära!"
"See ei ole lõug, see on minu intergalaktiline kommunikeerimiskombits, mis ammutab sinu kaenlaaugust energiat."

Hanna oli oma töökohas üks nooremaid, tegelikult oli ta uhke, et võis oma ametinimetuse ette panna "noor". Ta töötas Toompeal, üks neist õnnelikest või siis neetudest, kes pidi tööpäeva alustama parlamendihoones. Suursuguse maja roosakas jume meeldis Hannale, roosa oli kindlasti üks tema lemmikvärvidest, kuigi ta ei pannud sellele väga palju rõhku. Tema vanemad meeskolleegid jätsid ikka talle laua peale šokolaaditahvli, nooremad võisid aga puhvetis välja teha kohvigi. Naiskolleegid võisid teda igal ajal kutsuda kas kohvile või kokteilile, vastavalt vanusele. Kuigi aeg-ajalt töökollektiivi noorem osa võttis küpsematel naistel kaenla alt kinni ja viisid nemadki tuulduma pealinna särtsakamatesse lesilatesse. Õhkkond pingelistele tööpäevadele vaatamata oli nende kollektiivis tagasihoidlikult familiaarne.
Hanna elas üksinda Mustamäe kahetoalises korteris. Ta oli küll kena noor naisterahvas, aga seni ei vajanud ta suuremat eluaset. Üksinda elades piisas sellestki, kuigi rahalised võimalused lubanuks parematki. Lisaks liikusid sealtkandist trollid ja bussid tihedamini kesklinna, kui mõnest teisest popist ja trendikast elurajoonist. Korteri olid talle ostnud vanemad, isa oli ostnud korteri pärast seda, kui kuulis, et valmimas on mängufilm Mati Undi romaani "Sügisball" teemal. Ta armastas palju kirjandust, kuid tema praktiline meel ei lubanud raamatuid nautida ainult kui fiktsionaalseid fantaasiaid. Ta nägi ilukirjanduslike tekstide taga kohati ettekuulutuslikke tagamaid. Kui Nostradamus sai sellega hakkama, siis miks ei võiks ka mõnel teisel näkata. Lootuses, et pärast tulevase mängufilmi oletatavat edu muutuvad korterid Mustamäel eriti hinnatuks, ei kõhelnud ta vähimatki tehes sellise investeeringu. Lisaks ta armastas oma tütart. Mängufilmi "Sügisball" tegevus oli aga üle viidud Lasnamäele. Nii mitmedki siidikäpad olla filmi menu tuules omale sinna korteri muretsenud. Hanna selliste asjade peale ei mõelnud. Kui ta vajas vaheldust oma korterist, läks ta oma vanemate kodumajja Viimsis. Ta võis alati endale isa järgi kutsuda, isa mugava maasturiga talle meeldis sõita. Isa viis tütart oma autoga ka Rannamõisasse kepikõndi tegema. Hannale meeldis enda eest hoolt kanda ja talle tõesti meeldis kepikõnd, mis Skandinaavias ei ole mitte enam isegi trendikas eluviis, vaid tõsiselt loomulik tegevus. Aga siin ei julgenud ta küll veel minna Nõmme metsadesse kõndima, mõni TTÜ nohik-tuupurist klassivend võis talle seal otsa sattuda.

Hanna ootab juba kolmandat minutit trammipeatuses. Täna on tal koos sõbrannadega ees klubituur. Ja kui nad ühtegi kluppi lõpuks ei jõuagi, siis lõbus saab neil ikka olema. Andrea ja Birgit on tema lemmik lõbutsemissõbrannad. Andrea oli tema pinginaaber Viimsi koolis, Birgitiga tutvus ta aeroobikatrennis. Ühel sünnipäeval sattusid Andrea ja Birgit sellisesse vestluskeerisesse, et need kaks erinevat tüdrukut said samuti südamesõpradeks. Kahe minuti pärast peakski Andrea Kadrioru trammiga jõudma, siis nad saavad kahekesi minna klubisse. Andrea oli kergelt korpulentne, trennisaali lähedale ei saanud sõbrannad aga teda kuidagi, ise nad armastasid seda kalorivihast paika. See-eest oli Andrea suurepärane erinevates näputöödes, nii mõnigi Hanna siidisärk kandis sõbra kallist ja originaalset lisandit. Selle trammi pealt ta tulebki, põsed õhetamas ja langeb Hannale kaela ning koos lähevad nad Metropoli. Birgit ühineb nendega umbes 20 minuti pärast, MSN-is jõudis ta veel Hannale teatada, et ta ei saa väga palju praegu lobiseda ja ühineb nendega klubis 20 minutit kokkulepitud ajast hiljem. Hannal oli küll siis tööl väga igav ja oleks meelsasti sõbrannaga lobisenud, aga pilk Facebooki lasi sel juba ununeda. Teda oli sõbraks lisanud üks Nigeeria mees. Hanna armastab väliskontakte ja võttis vastu sõprusavalduse. Väliskontaktid võivad alati kasuks tulla, Hanna unistab ju vaikset viisi ka diplomaatilisest karjäärist.
Hannal ei ole erilisi eelistusi väljakäigukohtade osas, kuid esimene kokteil on oma töö teinud ja ta tahaks teha täna midagi kreisit. Hoolikalt teist kokteili imenuna räägib ta oma kihust sõbrannadele, nad on üldiselt nõus, kuid oleksid valmis ka siinsamas mõne tantsu tegema. Hanna nõjatub tagasi pehmesse tooli ja vaatleb saalis ringi. Ei, täna tal ei ole selleks tuju. Nad on ju ometigi siin ainult sellepärast, et tema asutuse liikmetele on sissepääs tasuta ja kuni kümme sõpra saab 50% odavamalt sisse lasta. Hanna ütleb tsikkidele, kes on tänu oma kokteilidele juba jõudmas samale tasandile peavooluklubi õhustikule, et ta läheb käib tualetis. Ta vaatab ennast peeglist, otsib jälle välja oma roosa huulepulga ja on teinud otsuse jätta see klubi nüüd selja taha.
Hanna astub WC-st välja ja põrkab kokku oma kolleegiga. Allan on alles hilistes 20ndates, kuid juba oma alal tähtis tegija, üldiselt tore noormees.
"Oi, kes see siin on! Väga tore sind näha!"
"Tsau Allan! Sa oled küll õite lõbusas tujus täna," vastab Hanna ja mõeldes, miks küll mees peab teda nii intiimselt käsivarrest kinni hoidma, kuid mehe lõbususest saab aru, et tegu on narritamisega.
"Ohohoh, ei tea jah! Kuluks sullegi vist natuke ära." Mees tasandab häält, kuid selle varjamiseks lisandub ta häälde vembutav toon. "Kuule, äkki läheks ja "puuderdaks" nina seal rahulikus ruumis?" Mees tegi õigel kohal sõrmedega ka neid piinlikke jutumärke.
"Ei, aitäh, ma just käisin puuderdamas!" Hanna rebib end kerge naksatusega mehe heatahtlikkust haardest. "Jah, ilma jutumärkideta. Tsau!"
"On alles tüdruk," õhkab Allan talle tunnustavalt järele.
Hanna räägib tüdrukutele augu pähe, et see ei ole ikka õige koht ja täna õhtul tulevad siia ju ainult mafioosnikud, poliitikud või Soomest koju jõudnud ehitajad, reedeti ei ole peavooluklubides rahu. Kuigi Birgit oli just silma heitnud ühele musklis eeldatavale autopoe omanikule, hakkas tallegi tunduma, et mehe taskust näis hoopis punnitavat kellu. Andrea on niigi nõus ja kolmekesi lahkuvadki nad.
Hannale meeldis sellistel hetkedel niisama linnas ringi hulkuda ja loota, et teele jääb mõni mõnus lõbustusasutus. Eks tal olid ka oma lemmikkohad ja sõbrannad lepivad kokku, et tänane õhtu peab kindlasti lõppema popis gay-baaris PoKu.
Hanna ja tüdrukud jalutavad vanalinnas omavahel lõõpides ja baaride-pubide akendest sisse piiludes, kuid ükski ei näi täna sobivat. Siin toimub jälle jalgpalliõhtu, seal on mingi tundmatu Lääne-Euroopa riigi poissmeeste vallutusretk, kolmas koht on aga täiesti tühi. Nad jalutavad isegi täiesti uue keldi teemalise pubini Harry Potter, kuid äsjaavatuna on paik loomulikult ülerahvastatud. Hannale turgatab pähe, et täna võiks nad juba varakult minna ülimenukasse lokaali Hevist Näljas. See on ainuke koht, kus ei saa kunagi olla liiga palju inimesi, kus võid teha kõike ilma tagajärgedele mõtlemata, lisaks tänu pikele lahtiolekuajale on too urgas peoõhtu lõpetamiskohana tuntud, eriti nende seas, kes ei julge end homobaarist leida varastel hommikutundidel. Kuigi alles on kesköö käes, otsustavad tüdrukud lõbusa tuju ajendil kohe sinna minna, see koht ei ole just nende maitse järgi, aga nalja saab seal alati. Kokteilid ei ole siin väga kenitlevad, kuid oma viinakokteilid saavad tüdrukud kätte ja hakkavad elavalt omavahel vestlema, aeg-ajalt pilke värvikale seltskonnale visates.
Hanna avastab end tantsimast Hevika teise korruse tantsuruumis totakate eesti retrohittide järgi, tüdrukud tema kõrval, kõik juba oma õhtu neljandat kokteili lõpetamas. Hanna otsustab, et ta läheb puhkab alumisel korrusel jalga, Andrea järgneb talle koheselt, kuid Birgit jääb veel tantsujalga keerutama. Tüdrukud võtavad ka juba uue joogi ja leiavad ainsad vabad kaks tooli ühe kolmese seltskonna poolt hõivatud laua tagant. Neile antakse lahkelt luba istuda. Seda pikkade heledate juustega poissi Hanna teab. Mihkel mängib ühes Tallinna peenes ska-ansamblis elektriorelit ja metsasarve, lisaks on antud talle ka suleannet. Kuna talle meeldib alati jutustada lugusid oma kuulsusrikkast muusikuteest, loodetakse temalt üks korralik rokilugu kunagi kaante vahele meelitada. Ta on siin koos oma tüdruksõbraga, linna ihaldatuima punklauljaga. Praegultki kuuleb Mihkli suust sõnu: "Kallis, kas ma olen sulle rääkinud seda lugu, kuidas me oma agropunkbändiga endise Kurgja autobaasi punanurgas esinesime?" Nii jääb tüdrukutel üle suunata oma seltskondlikud küljed kolmanda lauanaabri poole, toda natuke lühemat noormeest on Hanna varemgi näinud siin baaris, kuid muidu ei tunne. Too saabki aru endale jäetud seltskondlikkust ülesandest ja nihutab oma tooli uutele tüdrukutele lähemale.
Hanna märkab kaugemal Birgitit, kes on samuti alla tulnud ja kutsub teda käeviipega nendega ühinema, kuid Birgit kõigest raputab naeratav-vabandavalt pead ja Hanna märkab põhjust. Birgit vestleb lõbustatult ühe tuntud moefotograafiga, kes on kindlasti tüdrukule pähe määrinud viledaks kulunud mesijuttu fotosessioonidest parimatele ajakirjadele. Loomulikult, Birgit on kaunis neiu, pikemat kasvu ja tumeda peaga. Ka Hanna on ilus ja blond, aga lühem, talle modellijuttu hambasse puhuma ei tulda, niisama noormehed tahtsid ikka jooke välja teha. Tal on küll omapärased silmad, hallid, aga geeniviperuste tõttu oli mõlemasse silma sattunud ka tükike sinist tooni. Ja Andrea... nojah, tema ju trennisaali poole ei vaadanud. Kuid tema ootaski oma printsi valgel hobusel. Tüdrukud ikka õrritasid teda, et kas õmblusklubist kavatsed endale kaasa leida. Aga Andrea ainult muheles ja ütles: "Kas te saate... kunagi ei tea." Klubides käiski ta rohkem oma lõbusate sõbrannade pärast.
Hanna vaatas tagasi oma lauanaabri poole, kes pööritas silmi ja õlleseguselt jagas tagasihoidlikke komplimente, mis tüdrukuid ainult veelgi küünilisemaks muutis. Andrea küsis poisi nime. "Benno!" Tüdrukud hakkasid lõbustatult naerma: "Benno Bruno Bernhard!" Benno ainult heitis korraks pilgu kõrvale ja ühmatas, vaatas siis naeratades tagasi mõlema tüdruku silmadesse. Benno püüab sõbrannadele jagada oma elufilosoofiat, aga viis õlut olid selles umbses urkas oma töö teinud ja arusaadavat ideed ei olnud ta veel välja öelnud. Pakub välja hoopis idee end õues tuulutada ja minna hoopis istuma teise baari. Mihkel pahandab ainult: "Ahh lähete jälle Poiste Kunstiklubisse, ma ei saa aru, miks nad seda pokuks kutsuvad, kui palju tabavam oleks nimetada end nokuks, sest nokuvennad seal ju ringi lehvivad!" Hanna on aga ilmselgelt lõbusas tujus ja nõustub Bennoga kaasa minema, Andrealgi pole selle vastu midagi, Birgiti jätavad nad sinna. Benno räägib õues, et me võiks nüüd minna parem Nuuksurisse. Jaa, tüdrukud on kuulnud sellest kohast, pidi olema selline õdus keldribaar, natuke nagu Hevikas, aga hillitsetum.
Hanna ja Andrea leidsid Nuuksuri mõnusa koha olema. Praegu neid ju väga ei huvitanud suur möll, vaid midagi lõbusat. Ka Benno näib olema leppinud oma vastutusrikka ülesandega neid lõbustada. Kahjuks on Nuuksuri sulgemiseni aega ainult pool tundi. Benno hakkab kaaslastele rääkima aga mingist tripist. Ta tahaks ette võtta ühe tripi. Tüdrukud ei saa hästi aru, kuhu ta tahaks reisida, pärivad talt, kas kuskile soojale maale. Benno vastu, et sinna, kus on soe ja pehme, ehk sinna, kus ei ole midagi ja on kõik. Tüdrukud peavad teda naerdes lollakaks. Benno raiub ikkagi peale, et tripile noh. Tal on nimelt kolm postmarki üle. Tüdrukutel hakkab juba juhe kokku jooksma, poiss tahab öösel kurat kirja ka saatma hakata. Hapet noh, karjatab ta neile kõrva. Hannal hakkab koitma ja ta raputab ägedalt pead, Andrea veel nii ruttu aru ei saa, millest jutt, kuid igaks juhuks võtab samuti eitava hoiaku. "Kurat teiega, aga nii ma seda ei jäta. Vaadake, et te siit ära ei liigu!" ütleb Benno ja läheb teise saali. Alustuseks tellib ta takso, teiseks flirdib baaridaamiga ja kolmandaks jõuab ta kõigi vaateväljast eemal olles margi endasse sisestada. Ta läheb tüdrukute juurde ja ütleb: "Kaunitarid, nüüd läheb sõiduks! Igasmõttes." Nad lõõbivad natuke edasi ja poiss hakkab neile rääkima, kui mitmevärviline see urgas ikka teises dimensioonis on. Üleüldse tundub talle, et tal hakatakse kohe juukseid lõikama, näeb lendavaid habemenuge... kuni baarimehe kõva hääl annab teada, et takso on ukse ees.
Hannal on aega viis sekundit välja mõelda, mis ta edasi teeb, pilk Andrea suunas näitab, et ka tema on nõutu ja allub kõiges oma sõbrannale. Tolle teadvus jõuab läbi magusate kokteiliuimade tõdemuseni, et Benno on vähemalt natukenegi uurimist väärt ja tänane õhtu on nagunii kergelt eksperimentaalne. Lisaks ei ole ta kunagi LSD'd võtnud inimest nii lähedalt näinud. Benno, Hanna ja Birgit istuvad autosse, taksojuhi sihtpunkti pärimisele ühmatab Benno vastuseks: "Galaktikate lõpus asuvasse võõrastemajja, nagu ikka!" Taksojuhil jääb üle tõdeda, et nagu ikka. 10 minuti pärast lõpebki sõit Gonsiori tänaval Benno maja ees.
Hannast tundub Andrea igavam isegi mõnuainest segi oleva noormehe arvates. Benno jälgib juba neljandat minutit Hanna silmi, mida ta peab tõsiselt sarnanevat mingile optilisele efektile. Lisaks see peab olema midagi tuttavat tema lapsepõlvest. Andrea mõistab, et temaga pole siin asja ja ta teeb asja teise tuppa, kus hakkab uurima poisi filmikollektsiooni. Hanna aga tunneb enda peas mõnusat suminat ja seni pole veel midagi kurta. Poiss ajab talle mingit kummastavat juttu, tunneb tolle silmades ära tunneli Tähesõdade filmi peeglitagusesse maailma. Selle sama, mida ta oli kunagi näinud ema kingitud kaleidoskoopi keerutades, olles enne seda oma kinni pandud silma muljunud, mis silma võrkkestale tekitas illusoorse tähtede saju. Jah, selle tüdruku silmad on nagu kaleidoskoop ja ta ütleb selle ka kõvasti välja, Hanna naeratab ja arvab, et see nutikas poiss on naljakas. Benno suudab lõpuks oma kõik kolm silma tüdruku silmadelt ära tõmmata ja jääb korraks jõllitama Hanna suud, kuid selle taga peituvad saladused võivad üle koormata tema fantaasiamootori ja teeb äkkotsuse tüdruku huuled ära hammustada. Hanna on pärast poisi pikale veninud pilku korraks silmad mõnuga kinni pannud, kui tunneb, et too üritab teda suudelda. Hetkelise meelituse ajendil laseb ta sel juhtuda ja isegi vastab sellele tasahilju. Poiss vabastab Hanna suu olles jõudnud teadmisele, et oht sealtkandist on eemaldatud. Teda tabas aga otsekohe telepaatiline teade teispoolsusest Frank Zappalt endalt, et Hanna on väänkasvudesse takerdunud armastuse- ja energiaallikas ning noormees võiks selles suhtes midagi ette võtta ja kui tal kõik hästi läheb, õpetab Frank teda ka natuke kitarri mängima. Benno hakkabki õhku näksides kujuteldavat padrikut hävitama ümber neiu kaela. Jõuab Hanna kaenlaauguni, kust ta tunneb imelist energiat välja paiskumas ja asetab oma lõua sinna, mis tüdrukule aga väga ei meeldi ja kupatab tolle sealt minema. Poiss näksib siis edasi, kuni tunneb, et ta peab oma käed ühendama tugevalt kiirgavate punktidega tüdruku kehal, mis asuvad täpselt tema rindade kohal. Hanna näeb, et tüüp tahab oma käpad ta rindadele panna ja lööb ta käed eemale. "Lähme vaatame, mis telekast tuleb!"

Andrea on leidnud poisi kummastavast dvd-kogust üles Lõvikuninga multifilmi režissööri versiooni ja on selle mängima pannud. Benno kilkab rõõmust ja möiratab tunnustavalt, ta istub kohe teleka ette ja raputab oma kujuteldavat lakka. Tüdrukud vaatavad seda kui imeasja ja naeravad lagistades, tüübil ikka täiega katus lendab. Poiss heidabki kõhuli ja jääb kivistunult suplema hallutsinatsioonivanni, Lõvikuninga käske kuulates. Tüdrukud lähevad kööki ja söövad ära külmkapist leitud maasikad, hallitusjuustu, pardifilee salati ja tsebureki. Siis kastavad köögis olevat lillepotti, tõenäoliselt on selle sinna jätnud korterielaniku ema, sest vannitoast duubelhambaharja nad ei leidnud. Nad vaatavad ukse pealt, kuidas tüübi hallutsinatsioonid näivad tema kehakeele põhjal tulenevat Frank Zappa käskudest, džungliseadustest ja lapsepõlvemängudest. Seda osa poiss kindlasti ei mäleta enam homme, kuid tüdrukut ta peaks. Hannal tekib kaval mõte tõmmata poisil jalast ära teksapüksid. Ise võtab jalast oma sokid ja peidab need tüübi pükste alla. Las saab pähe ühemõttelisi mõtteid, kui tripist tagasi tuleb.
"Kuidas sa saad need Armani sokid siia jätta! Võta minu omad, need on Suva... suvalised sokid" hüüatab kohkunult Andrea, kellel hakkab kahju neist peenetest esemetest.
"Ei ole hullu, panen need kirja kuluhüvitisse. Tahtsingi juba ammu neid käsitööna Eestis tehtud siidisukki endale osta."