Selle maailma eest ei ole mõtet.

On õhtu hämarus toas, on tehisliblikad taandumas ööliblikaiks, meeleolu lendavate taldrikute roosakast helgist valgustatud lasnamäekorteris on tumedam, kui must samet, mis on juba aastaid tagasi tõmmatud Lauri vana klaveri peale. Viisijupid, mida poiss (17a) sündil (DX7) klimberdab on täna (13.02.`95) hale-nukrad. Päeval kerge pohmelliga bändikaaslaste seltsis lõõp-irvitades vaadatud romaani Elu ja armastus põhjustatud õõvastav teleekraniseering, milles kordus kuldkirjalise refräänsusega kaader murtud roosidest, milles tungisid halogeense visadusega esile pseudofilosoofilised kultustsitaadid kui jäätisepulgad, millelt kogu võimalik kunderalik kitškreem maha kraabitud, kriibib poisi rikutud hinge. Omamoodi rikutud on ka noormehe välimus: tema kaubamärgiks on kujunenud ta tuhkblondeeritud siilikas ning seksikad poosid.

Rikkumata on hetkel veel tema lumivalged nike Air jordanid ning tema tagurlik muusikamaitse, mida kroonib juba laste-muusikakooli-ajal soetatud ja nüüd seinale riputatud Jaak Joala vinüül. Eurodisko paadunud fänn Sten oli täna taas selle plaadi üle lolli kildu rebinud. Samas Tristam, kes nende tänaval räpib, valab ühtmoodi pasaga üle nii Otsakooli oksekotid kui ka Steni taolised diskopedekad. Tüübile mõeldes meenub, et too oli ju talle Kadaka turult uue NBA mängu toonud. Laurile hullult meeldib korvpall, oma lühikese kasvu tõttu peab ta aga leppima, et saab hiilgavaid visekid sooritada vaid puldi ning ekraani abil. Aga tegelikkus ongi koopia ja mäng, teab Lauri kuna on Meie Meele postmodenistliku nurgakest jälginud ning isegi sinna luuletusi saatnud. Nüüd, kui sõbrad on ammu lahkunud, julgeb poiss võtta Unustatud laulude kasseti ning kuulab kaasaümisedes Butterfly-d. Lauril on imeline hääl, ta ei hoia end tagasi, kerib laulu algusesse rewind,stop.play: ning laulab nüüd kõlavalt kaasa, kuniks tolle idüllilise helivoolu katkestab ülal korteris elav klaverikunstnik hullunult radiaatori vastu tagumisega. ok eject, ei stop, eject. krt nii läheb ju makk rikki.

Too väidetav virutoos-mees, Timm, ei oska ise absoluutselt normaalselt mängida, selles on Lauri, Sten, glam-metalist Koit, grungenooruk Joakim ja loomulikult Tristam, niivõrd kuivõrd nende eluvaated lahknevad, ühel arvamusel. Lauri istub laua taha, millele on kleebitud kohaliku poplehe halvastkvaliteedga tuhme ja laiapikselisi väljalõikeid läikivast Boy George`st ja unustamatust Spandau Ballet`st ja uinub kustumatust tähesärast unistades. Unes näeb ta telesaatet, kus punkar Arco nende trepikojast (krt. 3) kõneleb pateetiliselt, kuidas ta istus Lennujaama kohvikus ning nägi läbi oma oranžide raybanite, kuidas noorukid alles hakkasid popstaatislist kuju võtma ja mille vaheklipis näidatakse Laurit ja Steni kellegi tundmatu punapeaga helesinises dressis kusagil Miamis sulgpalli mängimas. Sujuvalt muutub kogu seltskond ansamblit Duran Duran imiteerivaks udukoguks /Ma mõistsin siis, et nende poiste päralt on tulevik!/ kõlab taas Arco riukalik-kile hääl, mis on rõvedas vastuolus pastelse boibändiga. Sensatsiooniline saatejuht mdm butterflauna on noormees-number-3-e vastusega rahul ning pseudoliigutatud. Raju Arco osutub ka stuudios istuva lillelises kleidis koolutatud tukga malbe neiu väljavalituks. Lauri ei taha näha, kuidas nood kaks õnnelikku võidavad reisi Sillemäele ning avab vastumeelselt oma silmad.

Oma kirjutuslaua taga Lauri tavaliselt ei maga, vaid loob laule. Täna tunneb ta siiski, et see fanaatiline unänägu on kuidagi fatalistlik. Tema geelitatud peast käib läbi tabav tuleviku tõdemus -pagana punkarid rikuvad taas kogu võlu - ning segunenud hirm ja rõõm suunavad ta mõtted võlunootidelt taas päeval nähtud telelavastusele, mille läbivaks noodiks oli traagiline armastus. Lauri on oma mukitud välimuse tõttu õnnelikult armunud igasse kaunitari keda ta piljardisaalis, Hollis, Dekis, koolis või tänaval kohtab, mistõttu oma algelisse loomingusse peab ta sügavuse huvides süstima telkust nähtud draamat, loomulikult mitte Venetsueela seebikaid ja reisisaateid, vaid midagi kaalukamat nagu kohalike lavastajate loomingut varasemast kümnendist.

Seetõttu tekivadki poiste hilisematesse hittidesse shabloon-teatraalsed mõtlikud poosid ja ansambli riietusstiili ülepingutatud soliidsus. Kahju muidugi, et noormees ei taipa Meie Meele trendikirjanduslikke nippe oma poplugude monotoonsesse koesse sisse pikkida, nii võiks ta saavutada ta midagi revolutsiooniliselt liigutavamat kui intelligentsuse pretensiooniga kümnendihaibibändi liider ja aastaid hiljemgi süütaks loomeinimesed Juhan Liivi Sünguse Altaril eksperimentaalpianist Timo mälestamise kõrval küünla ka teismelise Lauri teeseldud masendushoogude pühitsemiseks.